NYT: Vene eriteenistused tellisid Ukrainas kättemaksumõrva Gruusia abistamise eest

 (44)
NYT: Vene eriteenistused tellisid Ukrainas kättemaksumõrva Gruusia abistamise eest
Foto: Gleb Garanich, REUTERS

Ukrainas on mõrvad piisavalt tavalised, et ei ärata uudisvoos erilist tähelepanu. 2006. aastal allkirjastas Venemaa president Vladimir Putin seaduse, mis seadustas sihtmärgistatud tapmised välismaal ja Ukraina ametnike sõnul tegutsevad Vene palgamõrvarite meeskonnad riigis vabalt, kirjutab New York Times.

„Luureteenistuste jaoks on inimeste mõrvamine, nii halvasti, kui see ka ei kõlaks, lihtsalt osa tööst,” kommenteeris Ukraina sõjaväeluure eruohvitser Oleksi Arestovõtš. „Nad lähevad tööle, see on nende töö. Teil on töö, te kirjutate artikleid. Neil on töö, nad mõrvavad inimesi. See ei pane neid eriti muretsema. Nad tähistavad seda, märgivad ära ilma suuremate tunneteta.”

Lääs ärkas selle suhtes endise GRU agendi Sergei Skripali ja tema tütre mürgitamisega Suurbritannias Salisburys. Briti võimud uurivad nüüd uuesti mitmeid venelaste surmasid Ühendkuningriigis, mida algselt kahtlaseks ei peetud. USA-s esitas grupp senaatoreid mõlemast erakonnast seaduseelnõu, mis nõuaks, et välisministeerium teeks kindlaks, kas Venemaa tuleks kuulutada terrorismi riiklikuks toetajaks.

„Pole tõendeid, mis viitaksid sellele, et Venemaad saaks heidutada selliseid rünnakuid mitte tegema,” ütles USA Luure Keskagentuuri (CIA) endine töötaja Daniel Hoffman, kes osales läbirääkimistel Skripali vabastamiseks Vene vanglast 2010. aastal. „Tegelikult langeb ohus olevate inimeste endi õlule püüda oma asukohta varjata ja otsida märke selle kohta, et venelased võivad olla nad sihikule võtnud.”

New York Times kirjutab Oleg Smorodinovist, kes sai sihtmärgi nime oma kahelt juhtisikult Moskvas. Nad kohtusid Föderaalse Julgeolekuteenistuse peakorterist mõne kvartali kaugusel kohvikus ja andsid üle nimekirja kuuest inimesest Ukrainas. Smorodinovile öeldi, et ta nad üles leiaks. Sõprade ees uhkustas Smorodinov, et on spioon.

Üks sihtmärk oli Ivan Mamtšur, koodnimega „roos”, kes elas Rivnes. Smorodinovi jaoks ei olnud ta keegi, elektrik, kes töötas kohalikus vanglas. Tema tööandjate jaoks Moskvas oli Mamtšur aga tähtis. Nende väitel olid Mamtšuri käed küünarnukkideni verised.

Smorodinov leidis Mamtšuri üles ja üüris viimasega ühes majas korteri, kus alustas jälgimist. Naise ja tütrega koos elanud Mamtšur läks igal hommikul kell 7 jalgrattaga tööle ja naasis igal õhtul kell 18. Vahepeal jõi Smorodinov hoovis õlut.

2016. aasta 16. septembril sai Smorodinov Moskvast SMS-i.

„Roos tuleb täna ära noppida. Homme ei ole see enam oluline,” öeldi SMS-is.

Smorodinov ootas trepikojas Mamtšuri korteri ukse taga pneumaatilise püstoliga, mis oli ümber ehitatud tõeliste kuulide jaoks ja varustatud summutiga. Kui Mamtšur liftist väljus, hüüdis Smorodinov tema nime ja tulistas magasini tühjaks.

Smorodinov põgenes Moskvasse, kus tööandjad tegid talle välja õhtusöögi sushirestoranis. Talle osteti Mercedese kaubik, mille piltidega ta sotsiaalmeedias uhkeldas. Osa lubatud 5000 dollarist jäeti aga Smorodinovile välja maksmata, sest ta jättis mõrvarelva Ukrainasse.

Umbes kaks aastat pärast mõrva oli Smorodinov Rivne linnakohtus süüpingis. Ta vahistati mõni kuu pärast mõrva, kui läks tagasi Ukrainasse endist naistuttavat sünnipäeva puhul üllatama. Viimane andis politseile vihje.

Smorodinov rääkis Rivne vanglas New York Timesile, et ei ole ise kunagi luures töötanud. Ta on teeninud Nõukogude mereväes ja töötanud mõne aasta politseinikuna, aga suure osa täiskasvanuelust on ta tegelenud organiseeritud kuritegevusega ning altkäemaksu ja väljapressimise eest vangis istunud. Ta on viinud naisi Ukrainast Moskvasse prostituutideks.

Oma tööandjate kohta ütles Smorodinov, et teab ainult nende eesnimesid – Filipp ja Maksim. Nende juurde viisid ta kontaktid Moskva relvamessidelt. Moskvasse asus Smorodinov 2015. aastal pärast Ida-Ukraina rindel haavata saamist.

Ühel relvamessil mainis keegi Vene sõjafirmaga Wagner seotud isik, et on vaja võitlejaid Süüriasse. Smorodinov tahtis Süüriasse minna, aga see plaan kukkus läbi. Siis tutvustas Wagneri kontakt teda Maksimile ja Filippile.

Rivnesse saabudes arvas Smorodinov enese sõnul, et tema ülesanne oli dokumenteerida Mamtšuri liikumisi. Mõrva pidi toime panema meeskond, keda ta nimetas likvidaatoriteks.

Smorodinovi Rivnes viibimise ajal tõi kaasosaline Kostja ehk Konstantin Ivanov talle kaks relva, millest ühel oli summuti.

Smorodinov väidab, et Mamtšuri tulistades arvas ta, et see oli imitatsioon tema proovile panekuks.

Smorodinov rääkis aga algusest peale kuue nimega nimekirjast. Kõik selles nimekirjas olid ukrainlased ja esimene ülesanne oli nende asukoht kindlaks teha.

Kuus meest olid erinevas eas ja välja arvatud kaks, elasid erinevates linnades.

Kõige taga osutus olevat 2008. aasta Gruusia sõda ja Ukraina salaja Gruusiale müüdud õhutõrjesüsteemid, millega Vene lennukeid alla tulistati.

Venemaal ei usutud, et Gruusia sõduritel oleksid olnud oskused keerulisi süsteeme opereerida. Venelased väitsid, et Ukraina sõjaväelased pidid aitama.

Putini jaoks, kes peab venelasi ja ukrainlasi üheks rahvaks, oli see verine reetmine.

„Me ei tea, kes otsustas konflikti ajal Ukrainast varustust ja relvi anda, aga kes iganes see on, tegi see isik suure vea,” ütles Putin veidi pärast sõda. „Et sõjategevuse käigus antud relvi opereerisid spetsialistid Ukrainast, on kuritegu. Kui me sellele kinnituse leiame, võtame me vastavalt sellele nendega, kes seda tegid, ühendust.”

Tollal opositsioonis olnud Ukraina Vene-meelne Regioonide Partei alustas juurdlust ja avaldas nimekirja Ukraina sõduritest, kes arvati olevat asjaga seotud. Üks meestest oli ka Smorodinovi nimekirjas.

Veel kaks nime olid Vene ajaloolaste Gruusia sõjast kirjutatud raamatutes. Ukraina ametnikud kinnitasid, et Gruusias oli ka neljas nimekirjas olnud mees. Viies mees tunnistas New York Timesile, et oli Gruusias, aga ei osalenud sõjas.

Mamtšur oli nimekirjas kolmas ja ainus, kes oli rohelise värviga esile tõstetud.

Ukraina ametnikud ei tahtnud alguses Mamtšurist rääkida, aga lõpuks kinnitasid, et ta oli Gruusias Ukraina armee 3. eriopratsioonide rügemendi ülemana. Siiski kinnitati, et sõjategevusest ukrainlased osa ei võtnud.