Nepali maavärina üle elanud lätlane: minu süda tagus nagu hull!


Nepali maavärina üle elanud lätlane: minu süda tagus nagu hull!
Foto: NAVESH CHITRAKAR, REUTERS

Läti Delfile rääkis telefoni teel oma kogemustest Nepali 7,9-magnituudise maavärina kohta kohapeal viibinud lätlane Pēteris Lūsis. Kokku viibis maavärina ajal Nepalis 41 Lätist pärit inimest.

„Minu kui lätlase jaoks, kes on näinud maavärinaid ainult televiisorist, oli raske mõista, et ma selle tunnistajaks sain,“ ütles Lūsis Läti Delfile.

26-aastane Lūsis elas Katmandus kolmandat nädalat. Ta lendas Nepali, et töötada organisatsiooni heaks, mis varustab riigi vaeseid ja kõrvalisi kogukondi vee ja elektriga, kasutades taastuvaid energiaallikaid.

„Maavärina päeva hommikul sõitsin Shivapuri mäele, mis asub Katmandust põhjas. Istusin keset mikrobussi, seal oli palju inimesi, seetõttu ei olnud mul võimalust näha, mis ümberringi toimub. Sõidu ajal pidurdas juht äkki järsult, mina tundsin, et miski raputab bussikest. Alguses mõtlesin, et keegi pahandab, et bussis ei jätku kohti – selline asi mind siin enam ei üllata. Rappumine jätkus ja ma märkasin, et eespool istunud väljusid mikrobussist. Hakkasin mõistma, et see on maavärin,“ rääkis Lūsis.

„Ma tahtsin välja pääseda, tänava keskele. Tuli karjuda: „Get out of here!“ („Minge siit välja!“), et inimesed väikebussis minu plaani mõistaksid. Kulus pool minutit, kuni ma mõistsin, ringi liikuda on maa peal raske. Samal ajal vaatasin tänava ääri, mõeldes, kus oleks parem seista, et mitte tunda omal nahal maa tugevat kõikumist. Nägin, et kesklinnast tõuseb tolmupilv, sain aru, et seal olid just hooned kokku varisenud,“ ütles Lūsis.

Seotud lood:

Lūsis lisas, et kohaliku elanikkonna hulgas paanikat ei olnud. Kõik, kes majadest välja said, seisid tänava keskel. Nad nägid välja šokeeritud, kuid heatahtlikud ja terved.

„Minu süda tagus nagu hull! Jumal tänatud, ma ei näinud ühtki kokkuvarisenud maja – ma viibisin Katmandu peatänaval, mis viib vanalinna pealinna põhjaosast – seal on ehitised uuemad ja maavärinale vastupidavamad,“ selgitas Lūsis.

Lūsis tahtis pääseda tagasi Katmandu lõunaossa oma võõrastemajja, kus ta elas. Selleni oli 15-20 kilomeetrit. „Niipea, kui ma otsustasin teele asuda, toimus järeltõuge. Vaatamata sellele, et see lõppes suhteliselt kiiresti, oli see tugevuselt sarnane maavärina endaga. Seejärel läksin ma koju,“ ütles Lūsis.

Toimus veel mitmeid järeltõukeid ja 40 minuti pärast haiglast möödudes nägi Lūsis palju kannatanuid. Siis tunnistas ta endale esimest korda, et linna teistes osades võivad purustused olla palju suuremad. Kesklinna jõudes nägi ta lõpuks hävitava katastroofi ulatust.

Oma elupaika jõudes nägi Lūsis, et hoone seintes on praod ja sees pole kedagi. „Mul oli vaja võtta oma pass ja tähtsamad asjad. Jooksin kiiresti neljandale korrusele, mõtlesin, et kiiremini kui kunagi varem elus! Hoones tuli veeta umbes kümme minutit, mis ei olnud just liiga õige,“ märkis Lūsis.

Lūsis ja tema kolleegid otsustasid mitte riskida ega jääda ööseks pealtnäha kahjustada saanud hoonesse. Jäi üle ühineda teiste inimestega, kes ööbisid tänavatel.

„Tõime võõrastemajast välja madratsid ja panime need tänavale garaažide juurde. Öö oli närviline, und ei saanud. Kui see lõpuks õnnestus, järgnesid järeltõuked. Ma hüppasin üles ja karjusin „Run!“ („Jookske!“) ning jooksin tänavale keskele. Keegi mulle ei järgnenud ja ma mõistan neid: ainult mulle tundus, et need tõuked on sama tugevad kui maavärin ise.“ rääkis Lūsis.

Nepallased nägid välja rahulikud, vanema põlvkonna jaoks oli see juba kolmas maavärin nende elus. Kõik tunnistavad siiski, et nüüdne maavärin kutsus esile kõige suuremad üleelamised.