„Tere, see on ikka veel Navalnõi!

Aga enam mitte „Kremli keskvangalst”, vaid Vladimiri oblasti uurimisisolaatorist nr 3 „Koltšugino”.

Kirju ma veel ei saa ja välismaailmas toimuva kohta tean veel vähem, kui Moskvas olemise ajal.

Raamatukokku ei ole samuti õnnestunud veel pääseda, mistõttu on ainus meelelahutus eksperimendid kõrgkulinaaria valdkonnas, mida võimaldab see, et toit vanglaputkast ei ole samuti seni kättesaadav.

Uskuge või mitte, aga me kuivatame kuivikuid ja ma ei ole kunagi arvanud, et see võib olla nii haarav. Praegu on meil kahe köögi võistlus: tänavatoit ja molekulaarne.

Tänavatoidu koolkonda esindab Dmitri (paragrahv 158 „vargus”). Ta rõhub sellele, et leib tuleb lõigata ristkülikuteks, panna tsellofaani, puistata sinna kaks pakikest Rolltoni nuudlite juurest (tema varud on tapist kaasa toodud), pärast mida tuleb pakk korralikult läbi raputada ja panna radiaatorile.

Molekulaarset kööki esindab Sergei (paragrahv 159 „kelmus”), kes lõikab leiva ideaalseteks kuubikuteks, millest igaühele paneb käsitsi mõne vürtsitera. Ja alles siis pakki ja radiaatorile.

Sama Sergei väidab, et ideaalsed kuivikud saab ainult siis, kui lõigata neid telesaate soundtrack’i saatel, kus räägiti sellest, et mina olen võimas Lääne agent. See viib ta vaimustusse ja lõigates leivakuubikuid lausub ta: „Oleks keegi mulle aasta tagasi öelnud, et ma hakkan koos Navalnõiga kuivikuid kuivatama.”

Loodan, et teil on kõik hästi ja te ei igatse.

Ärge unustage tervislikku toitumist.”