Mõjukas ajaleht nimetas uue võimaliku patriarhi
Väljaande tänasest artiklist selgub, et enim on lootust uueks patriarhiks saada kahel metropoliidil – Smolenski ja Kaliningradi Kirillil ning Kaluga ja Borovski Klimentil (Clemens).
Ajaleht märgib, et mõlemal usumehel on suur autoriteet kirikuringides ja kogemus siseasjade lahendamisel, seetõttu võib Kirilli ja Klimenti nimetada sinodi liikmete seas favoriitideks.
Kommersandi arvates on suurim šanss Vene õigeusu kiriku välisasjade osakonna juhil metropoliit Kirillil, kes mängis võtmerolli kiriku välisharu taasühendamisel emakirikuga. Lisaks on ta näidanud ennast heast küljest postsovjetlikus ruumis tekkinud usutülide lahendamisel (eriti Ukrainas, kus võimud üritavad luua iseseisvat õigeusu kirikut).
Muu hulgas väidavad analüütikud, et metropoliit Kirilli määramine Aleksius II surma järel ajutiseks usujuhiks tõstab tõenäosust, et ta valitakse uueks Vene õigeusu kiriku patriarhiks.
Samas märgib Kommersant, et metropoliit Kliment, kes juhib Moskva patriarhaati, on ka üks võimalikke sinodi kandidaate reedel surnud Aleksiuse asemele.
Kirikus märgitakse, et Kliment oli kadunud patriarhiga kõige tihedamates sidemetes ning tal on suur autoriteet vaimulikkonna seas. Metropoliidi kohustuste hulka kuulub suurte kirikuürituste organiseerimine ning patriarhi informeerimine kirikuasjade seisu kohta.
Ekspertide sõnul otsustab kiriku uue suuna ja kursi see, kes valitakse uueks patriarhiks. Kui uueks kirikupeaks saab noorim võimalik kandidaat – 62-aastane Kirill – siis see toob kaasa muutused ja kiriku rolli tugevnemise riigiasjades ning ühiskonnas. Aga kui patriarhiks valitakse Kliment, siis see tähendab kiriku tagasipöördumist konservatiivsele teele.
Sellest hoolimata ei välista spetsialistid tõenäosust, et uueks patriarhiks saab hoopis üks kiriku „vanakestest“ – Krutisõ ja Kolomna metropoliit Juvenali (Juvenal) või Minski ja Slutski metropoliit Filaret. Nende valimine on vanuse tõttu siiski kaheldav – mõlemad mehed on sündinud 1935. aastal.
Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II suri 5. detsembri hommikul oma residentsis südamepuudulikkuse tagajärjel.
