„Koheldi kohutavalt. Sissepääsul seisis julm mees, kes haaras kaelast ja paiskas meid vastu seina. Me seisime, vaatasime põrandale ja hoidsime jalgu õlgade laiusel. Hakati vormistama, tüdrukud andsid ära rinnahoidjad, telefonid, pärast ülevaatust viidi kambrisse,” jätkas Karina.
Alguses oli neljale mõeldud kambris 13 naist. Olid toolid ja tualett. Kõik haises kohutavalt, jooksid tarakanid ja lutikad. Kaks ööpäeva süüa ei antud. Kui süüa paluti, vastati: „Ei, (roppus), siis teate, kelle poolt hääletada!”
Paluti ka tualettpaberit ja vett. Kästi kraanist vett juua. See haises tugevalt kloori järele. Tualettpaberit ei olnud. Mõnedel naistel algasid päevad ja nad palusid anda midagigi. Neile öeldi koos solvangutega: „Pühkige ennast särgiga puhtaks!”
Järgmisel päeval pandi Karina sõnul kõik protokollile alla kirjutama. Öeldi, et kui sellele alla ei kirjuta, pannakse 15 päevaks kinni. Kui Karina tahtis protokolli näha, ähvardati: „Kirjuta alla, muidu (roppus) sind ja panen veel juurde.”
Lubati tunni aja jooksul vabaks lasta, aga viidi hoopis teise kambrisse, kus oli 20 inimest, seega sai kokku 33. Voodeid oli kuus.
Et mingit õhku oleks, avati toiduluuk. Ähvardati, et halva käitumise korral keeratakse üldse õhk kinni. Küsimusele, mis on halb käitumine, vastati, et arsti kutsumine, ja suleti toiduluuk.
Hiljem toodi kambrisse veel kolm naist. Need olid valimisvaatlejad, kellele anti seitse päeva aresti vaatamata sellele, et oli advokaat. Neile olid vanemad jõudnud midagi kaasa anda, üks jagas pähkleid.