Minski arestimajast vabanenute kirjeldused meenutavad NKVD ohvrite mälestusi: peks, mõnitamine, näljutamine, ruumipuudus

 (233)
Minski arestimajast vabanenute kirjeldused meenutavad NKVD ohvrite mälestusi: peks, mõnitamine, näljutamine, ruumipuudus
Foto: Natalia Fedossenko/TASS

Minski Akrestsina tänava arestimajast vabastatud inimesed rääkisid opositsioonilisele portaalile Tut.by, millised tingimused seal valitsevad.

Sjargei Padalinski, 38, endine Valgevene koondislane saalijalgpallis. Vahistati hotelli Jubileinaja juures ööl vastu 10. augustit, vabastati 11. augustil.

„Viidi autokongis Akrestsinale. Seal on ausalt öeldes mingi põrgu. Nii ei tohi oma maa kodanikega käituda. Me olime umbes kolm tundi aia ääres põlvili, sinna toodi üha uusi inimesi. Vett ja tualetti pääsemist palunud inimesed said kumminuiaga. Kontroll aja üle juba kaob. Veetsime sellises olukorras tundi kolm-neli. Sealjuures nad pidevalt karjusid, et me oleme lojused ja meid tuleks maha lasta.

Pärast viidi kambritesse, meie omas oli 21 inimest, aga mõeldud oli see neljale. Kohutavalt palav, ainult väike auguke aknas. Inimesed higistavad, jood ainult vett, süüa ei anna sulle keegi.

Möödus 14-15 tundi, öeldi, kirjutage protokollidele alla. Kui kirjutad, on trahv kaks baasmäära, kui ei, 15 ööpäeva aresti. Rahvas hakkas arutama, et peaks protokollid läbi lugema. „15 päeva eest loed,” vastati. Kuulsime, et naaberkambris nagu lasti tüdrukud lahti, kui nad protokollidele alla kirjutasid. Rõõmustasime ja nõustusime alla kirjutama, keeldus ainult umbes viis inimest. Protokollid olid kirjutatud nagu teineteise koopiad: olin seal kell 22, karjusin „Elagu Valgevene”. Ma olin kell 22 veel valimisjaoskonnas järjekorras, kuidas nii? Vastatakse: „Kirjutage alla, need on formaalsused. Ei ole aega, tööd on palju.”

Seotud lood:

Edasi viidi inimesed Sjargei sõnul kambrist välja ja kõik hingasid kergendatult, aga siis käsutati põlvili ja jooksuga kolmandale korrusele. Mehed pandi kambrisse, kus oli juba 17 inimest ees. Kokku oli inimesi nelja inimese kambris 38. Järgmine kord avati uks 11 või 12 tunni pärast. Oli võimatu hingata, inimesed seisid nagu metroos tipptunni ajal. Kordamööda sai voodile istuma. Vett sai õnneks kraanist.

Kambris selgus, et ühel mehel on luumurd ja ta palus arsti, aga ööpäeva jooksul, mis Sjargei seal veetis, arsti ei tulnud. Jalg paistatas üles, läks siniseks ja suureks.

Kambris oli ka akrediteeritud valimisvaatleja, kes kutsus ise valimisjaoskonda miilitsa, et fikseerida õigusrikkumine. Ära viidi aga ta ise.

Veel oli kambris Valgevene ja Iisraeli topeltkodakondsusega mees. Oli kohvikus, läks välja suitsu tegema ning võeti kinni ja viidi Akrestsinale. Üks mees võeti kinni, kui kell 2 öösel öisest vahetusest koju läks.

Järgmisel päeval hakati üksi ja paarikaupa kohtu ette kutsuma. Mõned tulid tagasi viie minuti pärast ja teatasid, et said 14 päeva. Siis mõistsid kõik, et neid on lihtsalt petetud.

38 mehest vaid kaks said trahvi, sealhulgas Sjargei. Tema sõnul ei olnud kongis halvasti välja näinud või kummalisi tüüpe.

„Sellises olukorras tunned end õigusteta olendina puuris, 11. augustil mind vabastati. Ligi kaks ööpäeva veetsin ilma söömata. Mulle mainiti, et kaevata ei maksa. Kõige rohkem šokeeris suhtumine. Nii suhtutakse inimestesse, kelle süü ei ole isegi tõestatud. Ja kui ka tõestatud, nii ei tohi. Alandamised, pidevad solvangud. Ma vaatan praegu kaadreid vahistamistest ja kohe tulevad pisarad, sest kujutan suurepäraselt ette, mis kinnivõetutega pärast juhtub,” ütles Sjargei.

Karina, tudeng, nimi tema enda palvel muudetud. Vahistati 9. augustil Minski kesklinnas, vabastati 11. augustil. Enda sõnul meeleavaldustel ei osalenud.

„Me otsisime sõpradega lihtsalt teed metroosse, et sõita koju. Küsisime OMON-i töötajatelt, kuidas kohale jõuda, et meid ei vahistataks. Mingil hetkel sõidavad meie juurde autod, jooksevad välja omonlased, hakkavad lihtsalt inimesi peksma ja maha murdma. Minu juures tirisid ühed elektritõuksil sõitnud tüdrukut juustest, teised omonlased seisid ja naersid. Ma ei pidanud vastu ja küsisin: „Mis teile nalja teeb? Mida te teete?”. Üks paiskas mu maha ja ma kriimustasin asfaldil kätt. Meid koguti bussi ja viid kell 1 öösel Akrestsinale,” rääkis Karina.

„Koheldi kohutavalt. Sissepääsul seisis julm mees, kes haaras kaelast ja paiskas meid vastu seina. Me seisime, vaatasime põrandale ja hoidsime jalgu õlgade laiusel. Hakati vormistama, tüdrukud andsid ära rinnahoidjad, telefonid, pärast ülevaatust viidi kambrisse,” jätkas Karina.

Alguses oli neljale mõeldud kambris 13 naist. Olid toolid ja tualett. Kõik haises kohutavalt, jooksid tarakanid ja lutikad. Kaks ööpäeva süüa ei antud. Kui süüa paluti, vastati: „Ei, (roppus), siis teate, kelle poolt hääletada!”

Paluti ka tualettpaberit ja vett. Kästi kraanist vett juua. See haises tugevalt kloori järele. Tualettpaberit ei olnud. Mõnedel naistel algasid päevad ja nad palusid anda midagigi. Neile öeldi koos solvangutega: „Pühkige ennast särgiga puhtaks!”

Järgmisel päeval pandi Karina sõnul kõik protokollile alla kirjutama. Öeldi, et kui sellele alla ei kirjuta, pannakse 15 päevaks kinni. Kui Karina tahtis protokolli näha, ähvardati: „Kirjuta alla, muidu (roppus) sind ja panen veel juurde.”

Lubati tunni aja jooksul vabaks lasta, aga viidi hoopis teise kambrisse, kus oli 20 inimest, seega sai kokku 33. Voodeid oli kuus.

Et mingit õhku oleks, avati toiduluuk. Ähvardati, et halva käitumise korral keeratakse üldse õhk kinni. Küsimusele, mis on halb käitumine, vastati, et arsti kutsumine, ja suleti toiduluuk.

Hiljem toodi kambrisse veel kolm naist. Need olid valimisvaatlejad, kellele anti seitse päeva aresti vaatamata sellele, et oli advokaat. Neile olid vanemad jõudnud midagi kaasa anda, üks jagas pähkleid.

11. augustil oli kohus. Karinal vedas, ta sai trahvi 20 baasmäära. Kätte anti paber prokuratuuri ametliku hoiatusega: kui veel kord meeleavaldusel vahistatakse, tuleb kriminaalmenetlus. „Ma kardan väga, unistan sellelt maalt lahkumisest,” ütles Karina.

Vitali Savko, 39, trükitööline. Vahistati 10. augustil umbes kell 20.30, vabastati 12. augustil.

„Kargasid välja kolm omonlast ja vedasid autokongi. Enne seda märgistasid ära, nagu ette nähtud. Autokongis oli põrand verine, pandi põlvili. Viidi Akrestsinale.”

Ülevaatusele tuli minna joostes. Samal ajal peksti kumminuiadega. Kui keegi kukkus, peksti julmalt.

Vitali sõnul anti kõigile väike kotike, kuhu tuli panna taskus olnud asjad. Püksid ja aluspüksid tõmmati põlvini alla ja otsiti hoolikalt läbi. Seejärel aeti kõik hoovi.

Hoov tähendab nelja betoonseina, betoonpõrandat ja trelle pea kohal. See on umbes 30 ruutmeetrit suur ja mehi oli seal 80.

„Seisime selles hoovis 28 tundi. Võimalust istuda eriti ei ole, seisime. Meid toodi võib-olla kell 21.30, aga esimest korda viidi tualetti järgmisel päeval kell üks päeval. Kokku käisime selle 28 tunni jooksul tsentraliseeritud korras tualetis kaks korda, kolmandat korda said ainult need, kes väga-väga tahtsid. Tualett on umbes seitse ruutmeetrit, sinna topiti meid kahekümnekesi ja anti 15 minutit. Tuli rahuldada vajadusi kahekaupa, et jõuaks. Vett anti 80 inimese peale umbes kord nelja tunni jooksul. Saate aru, kõik ei jõudnud isegi neelatada. See on piinamine nälja ja januga,” rääkis Vitali.

Inimesi oli erinevas vanuses, 60, 15, 18 aastat. Oli ärimees, kes tuli ärikeskusest välja ja võeti kinni. Neli päeva varem oli tal operatsioon olnud ja Akrestsinas hakkas tal halb. Jõuti kuidagimoodi selleni, et ta viidi arsti juurde. Tagasi ta ei tulnud.

Ka teistel hakkas halb. Alguses oli mehi 80, lõpuks jäi 73. Oli epilepsiahooge, mõnel hakkas ninast verd jooksma ja kinni ei jäänud. Ühel südamehaigel läksid huuled ja käed siniseks. Talle anti tablett ja toodi tagasi. Oli veel üks mees, kes sõitis jalgrattaga. OMON virutas talle näkku nii, et tekkis tugev verevalum.

Kõrvalhoovist oli kuulda, kuidas karjuti: „Me oleme siin juba kaks ööpäeva, andke meile süüa või juua!” Selle peale vastati: „Kes siin süüa tahab, kes siin juua tahab?” ja oli kuulda peksmist. Vitali sõnul oli kuulda ka karjeid. Pärast pandi kõik põlvili ja selgitati välja, kes rahulolematust avaldas. Siis pandi kõik ringiratast jooksma ja siis jälle põlvili ja uuriti, kes süüa ja juua tahtis. Neid peksti kolm-neli korda ja pärast oli hoovis vaikus, meenutas Vitali.

Kell üks öösel aeti kõik välja ja pandi põlvili, käed seinal. Üks mees tuli nimesid ja sünniaastaid üles kirjutama. Kui ei meeldinud, kuidas keegi seisab, virutati neerudesse.

Umbes kell üks vahistamisele järgnenud päeval visati päts leiba – 540 grammi 80 inimese peale. Kes leiba sõi, sellel läks kõht lahti. Paberit ei olnud ja tualetti ei viidud...

11. augusti õhtul läks külmemaks, aga kõik olid T-särkides ja lühikestes pükstes. Hakati uksele taguma ja sisselaskmist nõudma.

Pooleteise tunni pärast viidi kahte kambrisse, mõlemasse 40 inimest. Kambrid olid mõeldud kumbki viiele inimesele. Seal oli siiski puupõrand, millel ei olnud külm, ja veekraan. Kõige suurem õnn oli Vitali sõnul vesi ja tualett.

Magati kordamööda. Ühed seisid, teised istusid ja kolmandad lamasid. Kell 4 hommikul visati toiduluugist paberileht ja pastakas ning kästi nimed ja sünniajad kirja panna. Varsti viidi kambrist välja ja pandi seina äärde. Mõned lasti vabaks, teised viidi karistust kandma.

„Mind lasti välja, aga mitte kohe. Alguses pandi meid kõiki ikkagi nägu vastu seina, käed seinal. Ja umbes kümme omonlast panid meid kükke tegema. Kes halvasti kükke tegi, sai „noomida”. Kes ei suutnud kükitada, sai kohe. Pärast tegime kätekõverdusi. Kuni tegime kätekõverdusi, meid samuti „kasvatati”. Ja nii mitu korda. Mingeid dokumente meile kätte ei antud, mitte ühtegi,” rääkis Vitali.