Minski arestimajast vabanenud kiirabiarst: mehed pandi Valgevene hümni laulma ja samal ajal peksti
Eile kella 22.30 ajal hakati Minski Akrestsina tänava arestimajast välja laskma protestiaktsioonide käigus vahistatuid. Vaatamata hilisele ajale ootasid neid lähedased ja vabatahtlikud autojuhid pakkusid küüti koju.
Kohal olid ka sõltumatu portaali Tut.by ajakirjanikud, kellele vabastatud rääkisid oma üleelamistest.
Mikalai vahistati 9. augustil.
„Ma seisin ristmikul, püüdsin rahustada provokaatorit. Seal olid provokaatorid, kes tõukasid rahvahulka kilpide ja veekahurite vastu, [...] kui ma lükkasin kõrvale ühe alkaši, kes tahtis pudeli visata, peeti mind kinni. Edasi, nuiad, nuiad, nuiad ja olen juba autokongis,” rääkis Mikalai.
Akrestsinal viidi Mikalai alguses kongi, kus oli 24 inimest, hiljem kongi, kus oli 46 inimest kuuekohalises kambris. Teisel ööpäeval anti pool pätsi leiba 20 inimese peale. Vett oli.
Mikalaid ennast ei pekstud, aga paljusid tema sõnul peskti. Miilits ise ei peksa, peksab OMON, rääkis Mikalai.
„OMON... See on lihtsalt... Täna ma ööbisin väljas ja kuulsin, kuidas inimest peksti, kästi karjuda: „Ma armastan OMON-i.”
Vabastatute hulgas oli ka kiirabiarst Anastassia, kes vahistati 12. augusti öösel pärast kannatanutele abi osutamist.
„Eriüksus peatas meie auto, tõmmati välja, suruti automaadid vastu pead ja kõik, toodi siia,” rääkis Anastassia.
Arsti sõnul oli neljale inimesele mõeldud kambris 50 inimest.
„Mitte et magada ei saanud, me seisime mitu ööd, sest istuda ei saanud,” ütles Anastassia. „Õhku ei ole.”
Esimesel ööl seisti Anastassia sõnul jalutushoovis. Toitu ega vett ei antud. Vett anti esimest korda 15 tunni pärast, seda nõuti „skandaali ja hüsteerikaga”. Teisel ööpäeval toodi leiba ja putru.
„Valvurid käisid ja mõnitasid, ütlesid: „Ei tule teile mingit meditsiiniabi, viskame teile granaadi ja kõik lõpeb,”” rääkis Anastassia.
Anastassiat ennast ei pekstud, aga oli naisi, keda tema sõnul peksti.
„Me kuulsime, et igal öösel peksti mehi nii, et nad lihtsalt ulgusid. Vaesed poisid lihtsalt ulgusid. Nad pandi Valgevene hümni laulma ja sealjuures neid peksti. Seda kuulsime me akendest igal ööl. Veri tardus soontes sellest, mida me igal ööl kuulsime,” ütles Anastassia.
