#Metoo-artiklitega teatrijuhi enesetapu põhjustamises süüdistatud Rootsi ajakirjanik kirjeldab oma läbielamisi raamatus

 (25)
#Metoo-artiklitega teatrijuhi enesetapu põhjustamises süüdistatud Rootsi ajakirjanik kirjeldab oma läbielamisi raamatus
Foto: JUNG YEON-JE, AFP

Rootsi ajalehe Aftonbladet kultuuritoimetuse juhi Åsa Linderborgi avaldatud #metoo-artiklit peeti teatrijuht Benny Fredrikssoni enesetapu põhjuseks. Nüüd räägib Linderborg oma õuduste aastast värskelt ilmunud raamatus, kirjutab Helsingin Sanomat.

„Ärkan selle peale, et nutan unes. Haaran kõrvale IKEA mängukoera, aga igatsen keha, lõhna, teda. Bussis teel tööle sulgen restoran Torneti juures silmad. Tööl on viissada e-kirja, milles mind süüdistatakse Benny Fredrikssoni surmas. Päeva jooksul tuleb lisa. Ma mõistan neid.”

Nii kirjutas Linderborg 2018. aasta 20. märtsil, kaks päeva pärast seda, kui oli teada saanud Stockholmi Linnateatri juhi Fredrikssoni enesetapust.

Enesetapu kaudseks põhjuseks peetakse Aftonbladeti kultuurikülgedel 2017. aasta detsembris avaldatud artiklit, milles Fredrikssoni süüdistati karmikäelistes juhtimismeetodites.

Artiklis kaebas Stockholmi Linnateatri 40 näitlejat Fredrikssoni juhtimismeetodite ning hirmu ja vaikuse õhkkonna loomise ja seksuaalse ahistamise lubamise üle.

Linderborg ei mäleta alguses, et on kirjutanud suure pealkirja, milles väideti, et Fredriksson sundis näitlejat aborti tegema. Linderborg kirjutas sellest ka Twitteris ja rääkis Aftonbladeti videos.

Seotud lood:

Lõpuks lamab abikaasa poolt maha jäetud Linderborg oma ema külalistetoa voodis unerohi Zopiklon kõhus ja teab, et Fredrikssoni enesetapus hakatakse süüdistama teda. Ja ta peab seda õigeks.

Linderborg ei tea sel hetkel, kuidas suudab sellega edasi elada.

Kaks ja pool aastat nende sündmuste järel avaldas 52-aastane Linderborg oma päeviku, milles kirjeldatakse sündmusi 2017. aasta sügisest 2018. aasta sügiseni.

Äsja ilmunud ligi 500-leheküljelises raamatus „Året med 13 månader” („13 kuuga aasta”) räägitakse Göteborgi raamatumessi sõnavabadustülist ja siis USA-st ülemaailmseks levinud eeskätt kultuurivaldkonna seksuaalset ahistamist paljastanud #metoo liikumisest.

Järgneb Fredrikssoni enesetapp, Rootsi Akadeemia skandaal, paremäärmuslaste läbimurre Rootsi parlamendivalimistel ja Aftonbladeti suurenev majanduslik kitsikus.

„Ajakirjanikud tunnistavad väga harva oma vigu. See on üks põhjus, miks paljud ajakirjanikke vihkavad. See vähendab ka meedia usutavust,” ütles nüüd puhkuselt Aftonbladeti Rootsi uudiste toimetusse naasnud Linderborg Helsingin Sanomatele. „Minu arvates peaksime me oma vigu tunnistama ja kirjutama avameelsemalt sellest, kuidas ja millistes tingimustes lood sünnivad. #Metoo on revolutsiooniline liikumine, aga ajakirjanikud peaksid jääma kriitiliseks, mitte tegutsema kohtunikena.”

Linderborgi sõnul on ta kirjutanud oma #metoo-artiklis vapustavaid asju, mida ei oleks mingil juhul pidanud kirjutama.

Rootsi avaliku sõna nõukogu Pressens Opinionsnämnd langetas Fredrikssoni puudutanud artikli kohta süüdimõistva otsuse.

Linderborg vabastati eelmisel suvel Aftonbladeti kultuuritoimetuse juhi kohalt. Pärast seda on ta töötanud Aftonbladetis ajakirjanikuna.

Asjast teeb veel valusama see, et Linderborg oli alguses üks esimestest, kes #metoo-ajakirjandust ka kritiseeris, aga läks sellega meediakonkurentsist õhutatuna siiski kaasa.

2017. aasta sügisel said pea kõik Rootsi meediamajad Pressens Opinionsnämndilt süüdimõistvaid otsuseid.

Keskseim probleem oli selles, et meediamajadel oli raske põhjendada, miks mõnede inimeste nimi #metoo-artiklites avaldati.

Pikalt Rootsis elanud meediauurija Anu Koivuneni ja Tampere ülikooli soouuringute professori Johanna Kantola analüüsi järgi on Rootsis poliitikud ja ajakirjanikud olnud #metoo liikumise osalised ja mõjutanud selle kulgu, Soomes aga näiteks vaadanud lihtsalt pealt. Rootsis on see vastu võetud feminismi uue lainena.

Koivuneni sõnul on Rootsis #metoo-ajakirjanduse liialdustest räägitud juba alates 2017. aasta detsembrist. Tänavu juunis avaldati uuring, milles nõuti meedialt võimet säilitada väärtegudes süüdistatavate inimlikkus.

Rootsis on ajakirjanduses ühtsed eetikareeglid ja ajalehed erakondadest sõltumatud, aga siiski parem-vasak teljel tugevalt seisukohti omavad. Juhtkirjade kirjutajad on avalikult tugevad poliitilised mõjutajad.

Linderborg on olnud Aftonbladeti kultuuritoimetuse juhina väga jälgitud ja palju arvamust avaldanud tegelane. Kultuurikülgedel toimub pidevalt suur ühiskondlik ja poliitiline võitlus. Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga mitteseotud, aga maailmavaatelt sotsiaaldemokraatlik Aftonbladet, mis on Põhjamaade loetuim õhtuleht, suudab nii tõsta isegi luulekriitika kuumaks jututeemaks kuulsuste tegemiste kõrval.

„Ma ei ole kunagi pidanud oma keha poliitiliseks asjaks, aga nüüd on teisiti,” ütles Linderborg Helsingin Sanomatele.

Linderborg märkab, et on kaotanud veetlusvõime, kui lugejate tagasisides ei avalda mehed enam lootust, et keegi ta vägistaks, vaid nimetavad teda lihtsalt hulluks. Elukaaslane vahetab ta veidi noorema vastu välja.

Linderborg tunnistab samas raamatus, et on ka ise suhetes halvasti käitunud. On rikkunud õhtu, kui mees ei ole habet ajanud või ei näe välja piisavalt hea. Päevikus kirjeldatakse juhtumeid, kus Linderborg sunnib mehi seksile.

„Tahtsin lisada #metoo-ajakirjandusse nüansse, sest see on näidanud naisi ainult ohvritena,” ütles Linderborg.

Linderborg arutleb raamatus ka selle üle, kas seksuaalne ahistaja antakse üles vaid siis, kui ta on inetu.

Pärast 2018. aasta sügist hakkas Linderborgiga erinevaid asju juhtuma. Ta sai Pressens Opinionsnämndilt teise süüdimõistva otsuse 2019. aasta detsembris, mis puudutas tema NATO-vastase arvamusartikli allikate kontrollimist.

Viimasel ajal on Linderborg kritiseerinud feministe ja antifašiste neoliberalismi kriitika unustamise eest ning vasakpoolseid kultuuritegelasi selle eest, et nad tema arvates „põlgavad töölisklassi”.

Linderborg on Rootsis kuulus ka selle poolest, et on kirjutanud ühe armastatumatest töölisklassi elu kirjeldustest, auhinnatud autobiograafilise romaani „Ingen äger mig” („Keegi ei oma mind”), mis ilmus 2007. aastal.

Oma värskes raamatus meenutab Linderborg, kuidas tema töötu isa vaesub ja tal kukuvad hambad välja. Isa hakkab toetama paremäärmuslikke Rootsi Demokraate.

„Seal pidasin mina, uusi maksukärpeid nautiv kesklassi uurija talle loengut, et Rootsi on rikas, et sisserändajad on kõige halvemas seisus. Probleemid on töötingimustes ja struktuuris, mitte etnilistes taustades,” kirjutab Linderborg oma raamatus.

Linderborg pidas loengut alandatud isale, aga mõtles hiljem, kui väga teda häbistas.

„Ma ei tahtnud temaga kohtuda. Näitasin, et kõik, mis ta oli, oli valesti. See oli valesti tehtud, ma oleksin pidanud rääkima,” ütles Linderborg intervjuus.

Linderborg peab mitmed asjad oma elus ümber hindama. Fredrikssoni enesetapp mõjub tema vaimsele tervisele ja mehe lahkumine murrab südame.

Linderborg ei ole kirjutanud lõpuni läbimõeldud esseed sellest, mida ta sündmustest arvab, vaid avameelse päeviku.

Linderborgi sõnul on see tema viis asju käsitleda. Biograafilisus on talle ka ilukirjanduse meetod.

„Lisaks sellele tahtsin näidata, milline inimene ma olin sel aastal, kui pidin tegelema kahe tragöödiaga korraga – avaliku ja isiklikuga. Olin tööl ülemus, aga kui läksin koju, olin üksi ja kurb, mahajäetud ja vananev naine.”