Euroopa juhid kohtuvad järgmisel nädalal veel kord, sest tänastesse hommikutundidesse veninud ülemkogul ei õnnestunud valitsusjuhtidel kokku leppida, kes peaks Euroopa Liidu tähtsamaid töökohti täitma. Muuhulgas on erimeelsused selle osas, kellest saab Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri järglane, kuid see puudutab ka Euroopa Keskpanga presidenti ja Euroopa Liidu kõrget välispoliitikaesindajat.

„Väga tihti jõutakse paavsti kiiremini valida," sõnas Iirimaa peaminister Leo Varadkar enne kohtumisele suundumist ajakirjanikele.

Eelnevatel tippkohtumistel on Saksamaa ja Prantsusmaa toetanud üht kandidaati, kuid nüüd soosib Saksamaa liidukantsler Angela Merkel paremtsentristlikku tehnokraati Manfred Weberit, Prantsuse riigipea Emmanuel Macron on aga seda meelt, et Weberil puuduvad Euroopa Komisjoni juhtimiseks vajalikud kogemused. Macroni eelistusteks peetakse Brexiti läbirääkijat Michel Barnier'd, vasaktsentristi Frans Timmermansi või konkurentsivolinik Margrethe Vestageri, kirjutab Euronews.

Kui ajakirjanikud pärisid Euroopa ülemkogu eesistujalt Donald Tuskilt, kas ka tema nimi on võimaliku järgmise Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadina kõlanud, teatas Tusk lühidalt „Ei."

„Mul on hea meel näha, et mind pole üldse nii lihtne asendada," naljatas aga lühikesel öisel pressikonverentsil senine Euroopa Komisjoni president Juncker. Ta rõhutas, et 30. juunil on üksmeelt leida sama keeruline, kuid see töö tuleb ära teha.

Varasematel aastatel on Euroopa Komisjoni koha saanud europarlamendis enamuse saanud poliitiline ühendus, kuid maikuiste valimiste tulemusel ei saanud ükski neist selgelt ülekaalu.

Eile arutasid EL-i liidrid küsimuste üle pikalt, kuid nagu juba kohtumise eel pakuti, kohtuvad nad järgmise nädala pühapäeval uuesti. Mitmed valitsusjuhid lendavad selleks Jaapanis toimuvalt G20 tippkohtumiselt tagasi. Ka kohtuvad nad arvatavasti juba Jaapanis, et teemat arutada.

Lisaks puudus EL-i ülemkogu järelduste hulgas ambitsioonikas eesmärk jõudas 2050. aastaks süsinikuneutraalsuseni, sest idapoolsed liikmesriigid nagu Poola ja Tšehhi olid selle vastu. Lahenduseks oli joonealune märkus, mis kõlas järgnevalt: „Valdava enamiku liikmesriikide jaoks peab 2050. aastaks jõudma kliimaneutraalsuseni".