„Aeg ei nõua mitte ainult häid professionaale. Täna nõuab aeg usaldusväärseid inimesi, oma riigile truusid ja ustavaid,” teatas Lukašenka, vahendab Tut.by.

Lukašenka ütles, et teha nägu, nagu ülikoolides midagi ei toimuks, ei ole ilmselt õige, aga: „Katastroofi seal ei ole. Tudengid on alati olnud rahutud ja tormakad. Mulle öeldakse tihti: „Aljaksandr Rõhoravitš, no miks te seda kõike kannatate nende tudengitega? Visake nad välja.” Aga siin on ka isiklikku: ma mäletan ennast, kui mina olin tudeng. Teate, ajalooteaduskonna dekaanil oli minuga alati raske. Aga ma ei võidelnud kunagi võimu vastu.”

Lukašenka sõnul tegeles ta õpingute ajal ühiskondliku tegevusega, kaitses õppiva noorsoo huve.

„Dekaaniga võitlesin ma alati õigluse eest. Kui keegi tudengit solvas... Ma olin komsomoliaktivist, komsomoliprožektori juht, kui te olete sellega kokku puutunud. See oli inimene, kes vaatas korra järele, distsipliini järele, nagu praegu öeldakse, võitles korruptsiooniga. Vaat mina võitlesin õigluse eest. Mind päästis ainult see, et ma õppisin alati eeskujulikult ja olin veel aktivist. No kuidas sa mind välja viskad?” meenutas Lukašenka oma tudengiaastaid.

Lukašenka arvates on „eksinud tudengeid” praegu üksikuid.

„On neid, kellel ajusid paika enam ei pane. Aga need on üksikud. Ja nende poole kisub ka teisi: no kuidas, nii ju ei sobi, näe, tema läks, astus võimu vastu välja ja mina tema järel. Ma saan sellest kõigest hinges aru ja kuidagi rahustasin ka jõuametnikke ja ametnikke. Ütlen: tuleb kannatada. Tuleb kannatada, inimesed saavad aru,” lausus Lukašenka.