Steponaitytė sõnul leidis ahistamine aset viis aastat tagasi, vahendab Leedu Delfi.

„Viis aastat tagasi ahistas mind seksuaalselt kinorežissöör Šarūnas Bartas. Möödus viis aastat, aga nüüd, kui ma seda kirjutan, mäletan ma seda, nagu see oleks toimunud eile. Ma hoidsin seda saladuses, sest mõtlesin, et see ei ole reaalne, kuni keegi selle kohta ei tunnista. Aga see pole tõsi. On aeg rikkuda vaikus ja lõpetada teesklemine, et seda ei ole. Palun, ärgem lubagem, et seda veel kord juhtub,” kirjutas Steponaitytė hashtag’iga #Metoo.

Intervjuus Leedu Delfile ütles Steponaitytė, et Bartas ei ole tema süüdistustele kuidagi reageerinud. Bartasega ajakirjanikel ühendust saada ei õnnestunud.

Sarnase süüdistusega Bartase aadressil esines ka kunstnik Paulė Bocullaitė, kes enese sõnul mitte ainult ei pöördunud õiguskaitseorganite poole, vaid ei ole seda lugu ka kunagi varjanud.

Bocullaitė ütles, et ei tahtnud alguses oma lugu rääkida, et kuulsat režissööri mitte kahjustada, aga mõistis nüüd, et see on kahjulik neiule, kes oma loo rääkis.

Bocullaitė rääkis, et mõistis, et tema ja Steponaitytė lood on väga sarnased. Ka tema oma leidis aset viis aastat tagasi. Erinevus on vaid selles, et Bocullaitė pöördus kohe õiguskaitseorganite poole ja rääkis juhtunust kohe oma lähedastele.

Bocullaitė käis mitteprofessionaalse näitlejannana casting’ul. Hiljem hakkas Bartasega suhtlema ning käis temaga kohvikutes ja restoranides, mis ei meeldinud naise tollasele kallimale. Kui noormees nõudis Bartasega kohtumiste lõpetamist, Bocullaitė seda ka tegi.

Toimusid ka kummalised asjad, näiteks Bartase ja Bocullaitė noormehe vahelised kaklused, mille põhjustest ta aru ei saanud. Hiljem sai ta teada, et olid mingid provokatsioonid.

Hiljem tegi Bartas Bocullaitėle ettepaneku hakata filmi kunstnikuks. Bocullaitė nõustus, kuid mõistis hiljem, et kunstnikuna töötades peab ta sõitma koos Bartasega viimase tallu. Bocullaitė esitas tingimuse, et ööbima ta seal ei hakka ja naaseb pärast tööd Vilniusse.

Mõne aja pärast tundis Bocullaitė ennast ohutult ja riskis mõned korraks ööseks jääda. Ohutusetunne säilis ühe õhtuni, kui Bartas tõi pärast tööd autost alkoholi ja ütles, et hakkab Bocullaitė sünnipäeva pidama, kuigi see ei olnud tema sünnipäev.

Kui Bartas oli joonud pudeli šampanjat ja Bocullaitė veini, hakkas Bartas naist puudutama, jalga silitama. Bocullaitė ütles, et läheb magama. Kui Bartas talle järele tuli, kordas Bocullaitė, et tahab, et ta rahule jäetaks. Bartas palus tal pikali heita, kui ta tahab kuulda, mis tal öelda on.

„Ma ei heitnud pikali, ta hakkas nutma. Mulle tundusid need pisarad kunstlikud. Mul hakkas naljakas. Ma hakkasin kihistama. Algas selline mäng. Võib-olla see väga solvas Šarūnas Bartast. Ma ei tea, ta hakkas mind erinevate sõnadega solvama, mida ma siin teen, et ma ei oska midagi. Ma ütlesin, et võin ära minna. Pole mingit probleemi. Oli kell viis hommikul. Hahetas koit. Ma võtsin telefoni ja helistasin oma poisile. Helistasin ja ütlesin, et ta tuleks minu järele tallu. Bartas kuulis seda ja pehmelt öeldes vihastas. Ma läksin asju võtma. Ta paiskas mu maha ja hoidis kinni. Ma murdsin ta sõrmi. Ütlesin, et ta on mulle vastumeelne. Pärast neid sõnu lasi ta mu lahti. Ta viskas mind pingiga. Pärast viskas mulle järele televiisori, mille mina tõin. Ma jooksin nende asjadega kell viis hommikul kuhugi metsa. Ta ajas mind taga ja ma ütlesin, et pöördun politseisse. Ta ütles, et kutsugu ma kohe. Ma kutsusin politsei, tema läks majja,” rääkis Bocullaitė.

Bocullaitė jooksis maanteele. Ta kuulis, et Bartas käivitas auto. Bocullaitė ei teadnud, mida Bartas teha kavatseb, mistõttu peitis end prügikasti taha ja istus seal, kuni saabusid ta noormees ja politsei. Koos nendega naasis ta Bartase maja juurde. Ta kirjutas avalduse ja ootas, millega kõik lõpeb.

Pärast seda helistas Bartas Bocullaitėle tema sõnul iga päev. Ta püüdis selgitusi anda ja teada saada, miks Bocullaitė nii käitus.

Mõne aja pärast sai Bocullaitė teada, et Bartasele määrati pisihuligaansuse eest trahv 150 litti ning temalt arestiti relv, mis tal oli.