Lätlaste hukkamispaika ehitatakse kirik

Moskva lähistel asuvas kohas, kus Nõukogude repressiivorganid hukkasid 1930. aastatel teiste rahvaste esindajate seas ka sadu lätlasi, ehitatakse õigeusukirik.

Moskva oblastivalitsuse kultuurikomitee otsustel ehitatakse kirik Kommunarka külasse paika, kus kunagi asus klooster ning kus aastatel 1936-1938 toimusid peaaegu iga päev massihukkamised.

NKVD loodud “mahalaskmistsoon” algas Butovo polügoonilt, kus tšekistid hukkasid nö lihtkodanikke, ja jätkus lõppes Kommunarka polügooniga, kus hävitati “juhtivskoosseisu“ — väepealikke, majandustegelasi, kirjanike, ajakirjanikke, teadlasi ja kunstiinimesi.

Järgneval hõlmas “tsoon” NKVD juhtide suvilaid, kus ühingu Memoriaal andmeil samuti inimesi maha lasti, ning lõppes GULAG-i süsteemi ühe hirmsaima vanglaga — Suhhanovkaga, kus nii vangid kui ka valvurid kandsid nimede asemel vaid numbreid.

Suhhanovkas, kust Memoriaali andmeil õnnestus elusalt välja tulla vaid kahel inimesel, toimetas ülekuulamisi NKVD juht Lavrenti Beria isiklikult.

Samaaegselt Butovo ja Kommunarka hukkamispaikadega toimetati mahalaskmisi massiliselt ka Moskvas Varsonofjevski tänavas, Lefortovo vanglas ja Lubjanka väljakul asuvas vanglas.

Lätlasi tapeti nii Butovos kui Kommunarkas ilma mingi süüdistuse esitamise või kohtuotsuseta. Nende ainsaks süüks oli nende rahvus.

Säilinud dokumentide kohaselt lasti Butovos 1938. aastal maha 1.142 lätlast, teistes kohtades lisaks veel 308 inimest. 3. veebruaril 1938. aastal hukati sel polügoonil 229 lätlast, 28. veebruaril veel 74 inimest.

1933. aasta rahvaloenduse andmeil moodustasid lätlased Moskva elanikkonnast 0,4 protsenti. Neil aastatel Butovos ja Kommunarkas hukatutest olid 5,4 protsenti lätlased. Iga kuues seal maha lastud naine oli lätlanna.