Šmits kogus 24 poolt- ja 69 vastuhäält ning Jansons 8 poolt- ja 85 vastuhäält, vahendab Läti Delfi.

Oma kõnes lubas Levits olla kõigi Läti kodanike president, sõltumata rahvusest ja regioossest kuuluvusest.

Levits sündis 1955. aastal Riias. Tema isa, insener Jonass Levits oli dissident. Peres kuulati igal õhtul Ameerika Häält, BBC-d ja Deutsche Wellet.

Levitsi sõnul hukkus isa pere holokausti ajal. Kontakte sugulastega juudi liinis pole ta pidanud ja isiklikku side juudi kultuuriga tal ei ole. „Ma olen lätlane,” kordab Levits sageli intervjuudes. Levitsi ema pärineb Siberisse saadetud lätlaste perest.

1970. aastate alguses sõitis Levitsite perekond „juudiviisaga” Saksamaale. Seal lõpetas Levits Hamburgi ülikooli alguses õigusteaduse ja seejärel politoloogia erialal. Sidet Lätiga Levits ei kaotanud. Ta osales 1980. aastate lõpu sündmustes ning oli üks 1990. aasta 4. mai iseseisvuse taastamise deklaratsiooni autoritest. Ta valiti Läti Tee nimekirjas seimi ja oli Valdis Birkavsi valitsuses justiitsminister. Tema ajal töötati välja suur osa erastamisseadustest. Hiljem oli Levits Läti suursaadik Austrias, Ungaris ja Šveitsis.

1990. aastatel oli Levits Läti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus. Alates 2004. aastast on ta olnud Euroopa Kohtu kohtunik ja tema volitused oleksid pidanud lõppema 2024. aastal.

Komisjon Levitsi juhtimisel töötas välja Läti põhiseaduse preambuli. Levits nõudis, et selles mainitaks talupojaväärtusi ja läti rahvuslikku tarkust. Viimastel aastatel on Levits aktiivselt kommenteerinud erinevaid Läti ühiskonnaelu teemasid.

2018. aastal sai Levitsist Lätist „aasta eurooplane”.

Läti senine president Raimonds Vējonis teatas varem, et uueks ametiajaks ta ei kandideeri.