“Nii EL kui NATO on “omade” liidud, kus ühendavateks motiivideks pole enam ammu üksnes pragmaatilise kasu kaalutlused. Need on tõepoolest väärtuste liidud, millele ustav olemine, mitte sõnades, vaid tegudes ning ilma välise kontrolli vajaduse, seda enam sanktsioonideta, on kõige paremaks salasõnaks vastavas tuvastussüsteemis,” leiab Kossatšov, vahendab BNS.

“Meie pole 20 aastaga “omaks” saanud, ja ka ülesannet pole nii püstitatud. Aga see tuleks püstitada, kui pürgime kõige teostunumaks osaks rahvusvahelisest ruumist, kui ei soovi igavesti olla tagaajaja rollis,” usub seadusandja.

Kossatšovi sõnul “peab enamus [venemaalastest ] kõiki välismaiseid sõjalisi manöövreid Venemaa-vastasteks, aga välist kriitikat Venemaa aadressil selgitatakse eranditult ebaausate vastaste, ahnitsejate ja teiste pahasoovijate salasepitsustega”.

Seadusandja ei nõustu sellise lähenemisega, vaid kutsub poliitikuid riigis toimuvat enesekriitilisemalt hindama.

“Me teeme sageli lihtsalt näo, et ei märka välist reaktsiooni meie tegevusele ning marsime mööda, pea uhkelt püsti, laskmata – nagu meile tundub – end tõmmata laiduväärsetesse aruteludesse: et olevat tegemist meie siseasjadega, saame ise hakkama... Ent kui me soovime olla koos, siis tuleb arutada ka meie siseasju, ning tuleb anda vastuseid,” viitab Kossatšov.

Seadusandja nimetab ka neid asju, mis tema hinnangul pälvivad sageli Lääne partnerite õiglase kriitika.

“Venemaa poliitiliste protsesside läbipaistmatus, isegi kui need põhinevad seadusel; paternalism majanduses, isegi, kui seda õigustatakse riiklike huvidega; totaalne korruptsioon alates armeest kuni vanglateni, mida ei saa õigustada mitte millegagi; ning operatiivse, adekvaatse ja avaliku reaktsiooni puudumine kõigile neile omaenda probleemidele,” osutab ta.

Sellel kõigel on Kossatšovi hinnangul “ilmselge pidurdav efekt riigi üldise arengu seisukohalt, sellele samale partnerlusele moderniseerimise nimel, millest oli tänane (reedene) jutuajamine EL-i ja Venemaa tippkohtumisel, inimeste ja kapitali liikumisvabadusele või ka julgeolekule Vancouverist kuni Vladivostokini, millest on räägitud kõikvõimalikel tippkohtumistel.”

Ta leiab, et partnerlust lääneriikidega ei tohi pidada vaid mingiks sümboliks või instrumendiks, “vaid ka võtmeks, milleta me hakkame veel kaua sisse murdma kõigist ustest, kaasa arvatud avatud uksed nii oma riigis kui ka väljaspool selle piire”.