Viimastel kuudel südameprobleemide tõttu korduvalt haiglas olnud Giscard suri perekonnaringis perekonna kodus Loire’i piirkonnas, vahendab AFP.

„Tema tervislik seisund halvenes ja ta suri Covid-19 tagajärjel,” teatas perekond, lisades, et matused on lahkunu soovi kohaselt rangelt eraviisilised.

Üks viimaseid kordi, kui Giscard’i avalikkuse ees nähti, oli eelmise aasta 30. september, kui maeti teist Prantsusmaa endist presidenti Jacques Chiraci, kes oli Giscard’i president olles peaminister.

Giscard’ist sai 1974. aastal 48-aastasena Prantsusmaa eelmise sajandi noorim president, kes võitis valimistel sotsialist François Mitterrand’i. Järgmistel valimistel 1981. aastal Giscard aga kaotas Mitterrand’ile.

Giscard distantseeris end presidendiks saades selgelt sõjajärgse Prantsusmaa konservatiivsest golismist, mille vaimus olid valitsenud Charles de Gaulle ise ja tema järeltulija Georges Pompidou.

Prantsusmaal mäletatakse Giscard’i radikaalsete reformide järgi, mis hõlmasid abordi legaliseerimist, abielulahutuse vabamaks muutmist ja valimisea alandamist 18 aastale.

Euroopas aitas Giscard kaasa rahaliidu loomisele tihedas partnerluses tollase Saksamaa Liitvabariigi liidukantsleri Helmut Schmidtiga.

Koos käivitasid nad Euroopa Rahandussüsteemi (EMS), mis on praeguse ühisraha euro eellane.

Giscard’i algatusel kohtusid 1975. aastal esimest korda maailma rikkaimate riikide juhid, millest kasvasid välja G7 iga-aastased kohtumised.

Giscard sündis jõukasse prantsuse perekonda ja kuulus kindlalt eliidi hulka.

Ta õppis eliitkoolis École Polytechnique’is ja riiklikus administratsioonikoolis.

18-aastasena ühines Giscard vastupanuliikumisega ja võttis Teise maailmasõja ajal 1944. aastal osa Pariisi vabastamisest. Pärast Kolmanda Reichi kapituleerumist teenis Giscard kaheksa kuud Saksamaal ja Austrias.

Poliitilist karjääri alustas Giscard 1959. aastal ja 1969. aastal sai temast rahandusminister.

Pärast presidendivalimiste kaotust 1981. aastal, mis tema enese sõnul tekitas temas frustratsiooni lõpetamata jäänud töö pärast, jäi ta aktiivseks tsentristlikus poliitikas, olles alguses Prantsuse ja siis Euroopa parlamendi liige.

2001. aastal valisid Euroopa liidrid Giscard’i juhtima tööd Euroopa põhiseaduslikku leppe kallal, mille Prantsuse valijad tagasi lükkasid.

2004. aastal kaotas Giscard parlamendikoha ja lõpetas aktiivse poliitilise karjääri.