Kiievi sõjaväehaiglas on verd olnud põlvini

 (9)
Kiievi sõjaväehaiglas on verd olnud põlvini
Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Kiievi sõjaväehaigla meenutas pikka aega sanatooriumi – rahulik, valge ja steriilne. Selle aasta veebruaris sai haigla aga katsumuse osaliseks – vastu tuli võtta sadu Maidani sündmustes kannatada saanuid ning hiljem haavatud sõjaväelasi Ida-Ukrainast.

„Me ei olnud sõjaks valmis, nagu kogu maa ja armeegi,“ ütleb haigla traumatoloogiaosakonna peakirurg Natalja Gluštšenko.

„Oli päevi, kui operatsioonisaali viivas koridoris oli verd põlvini. Ma sain esimest korda aru, et veri haiseb. Aga kui läksid kaheks tunniks magama, võis see tähendada 1-2 operatsiooni ootava inimese surma. Ma ei suutnud ära minna, sest operatsioonisaalist väljudes nägin nende silmi,“ meenutab arst.

Vaatamata kohutavatele lugudele ja ravialustele koridorides, valitseb haiglas positiivne õhkkond: palatite seintel ripuvad laste joonistused, haavatuid käivad vaatamas kohalikud elanikud ning ületunde tegevad arstid on ära teeninud austuse professionaalide ja inimestena.

Gluštšenko kabinetis seisavad ravimipurgid haavatute kehadest välja võetud kildude ja kuulidega. „Ma ei anna neid kunagi patsientidele. Milleks neile need kohutavad mälestused, mis oleksid peaaegu surma põhjustanud? Hoian neid ekspertiiside jaoks ja lõpuks sõjaliseks dokumenteerimiseks,“ seletab Gluštšenko.

Enne veriseid sündmusi Maidanil ei olnud Gluštšenkol mingit „sõjalist“ praktikat.

„Me ei olnud sõjaks valmis. Samamoodi nagu kogu maa ja armee,“ kinnitab kirurg. Tema sõnul ei piisanud kõige elementaarsemaid kirurgilisi instrumente ja aparaate.

Kui toimusid sündmused Maidanil, said haigla töötajad ankeedi ühe olulise küsimusega: „Kas te toetate Viktor Janukovõtši poliitikat?“ Vastata tuli kas jah või ei. „Meid oli 50, vastu oli vaid kolm,“ meenutas Gluštšenko.

Sõjaväelased, kes naasevad pärast lahinguid tavaellu, jäävad tihti kinniseks ega räägi midagi. Gluštšenko mõistab neid suurepäraselt: „Sel aastal pole ma stressi tõttu tööl kodus tööst rääkinud. Alguses, kui ma koju tulin, mees küsis, mis seal toimub. Ilmselt nähes minu väsinud pilku sai aru, et sellele küsimusele ma ei vasta.“

Osakonnas tuleb tihti amputeerida vigastatud jäsemeid. Arst ütleb, et sellise otsuse vastuvõtmine ei ole lihtne.

„Me oleme professionaalsed arstid, sõjaväearstid, aga võidab meie inimlik loomus,“ ütleb Gluštšenko.