Kiired muudatused katoliiklikus Poolas

Katoliiklikus Poolas on toimunud kiired poliitilised ja ühiskondlikud muudatused. Kommunistide võimu ajal mängisid enesekindlad preestrid ja piiskopid riigis tähtsat rolli, ilma vaimuliketa poleks olnud ametiühingul Solidarność võimalik hakata punasele režiimile vastu. Mässulised said samuti suurt toetust Vatikanist, oli ju tollal võimul Poolast pärinev paavst Johannes Paul II.

Kuid viimastel aastatel on elu reaalsus jõudnud Poolassegi, olukord riigis on muutunud selgelt liberaalsemaks ja sellest tulenevalt on toetus katoliku kirikule langemas. Uuest avatusest hoolimata rünnatakse aga Poolas ikka veel seksuaalse vähemusrühma esindajaid, mitmed kallaletungid on lõppenud mõrvagagi. Seetõttu on Newsweek juba varemgi provotseerinud kirikut näidates väljaandes pilti, millel on kujutatud lesbipaar lapsega. Kuid näidates ka preestrit, kelle süles on laps. See viitab sellele, et mitmed vaimulikud elavad Vatikani keelust hoolimata paarisuhtes ja on isad. Kuid sedagi reaalsust ei soovi Peetruse esindaja ja tema jüngrid näha.

Püha teesklus

Seda, et vaimulikud on ainult normaalsed (seksuaalsed) inimesed, toob esile ka saksa teoloog ja filosoof, dr David Berger oma raamatus “Der heilige Schein” ("Püha teesklus"). Teos sai saksakeelses keeleruumis suure tähelepanu osaliseks, seda peetakse tänapäeval üheks parimaks analüüsiks, mis on avaldatud katoliku kiriku siseelu kohta.

Kirikuisandad olid küll teadlikud Bergeri homoseksuaalsusest, see neid aga ei seganud, teoloog tegi tähelepanuväärset teaduslikku karjääri. Alles siis kui paarisuhtes elav usuteadlane keeldus tegemast oma seksuaalsest orienteeringust saladust, hakati teda brutaalselt ründama ja laimama. Berger kaotas kõik oma auväärsed kirikuametid ja kirjutab praegu uut raamatut, kus paljastab samuti oma endise tööandja ja mitmete usklike silmakirjalikkust.

Usklike vastupanu keskaegsete moraaliarusaamade vastu

Saksa piiskopid eesotsas dr Robert Zollitschiga mõistavad homoseksuaalsuse hukka. Sellest hoolimata on Saksamaa katoliiklaste ühendus saatnud usklikele selge sõnumi: traditsioonilistel katoliiklaste päevadel juuni alguses Mannheimis teatas Alois Glück, et kirikusse on teretulnud kõik, ka sisserändajad ja seksuaalse vähemusrühma esindajad. Samasooliste eest on julgelt kostnud ka Rainer Maria Woelki, Berliini peapiiskop, kes nimetati veebruaris ka kardinalpreestriks ja Müncheni peapiiskop Reinhard Marx.

Samuti nagu katoliku kirik Poolas, kannatavad saksa kogudusedki nii preestrite puuduse kui usklike massilise lahkumise all. Mitmed kirikud on suletud. Kuid Vatikani ei sega see põrmugi, neid ei huvita usklike reaalsed ootused. Vaimsed juhid on ammu kaotanud sideme kogukonnaliikmetega. Eriliselt elab katoliku kirik mentaalselt edasi keskajas soovimata aktsepteerida ühiskonnas toimuvat edasiarengut, sest keelab näiteks kondoomide ja beebipillide kasutamise ja raseduse katkestamise. Katoliiklik kirik ei nõusta Saksamaal juba aastaid konfliktsituatsioonis olevaid rasedaid usklikke. Tulemus: nii Aafrikas kui Ladina-Ameerikas sünnib vaestesse perekondadesse lapsi, keda pole vanematel võimalik toita ega koolitada. Kuna katoliiklased on Vatikanile sõnakuulelikud, ei kasuta nad kondoome – seetõttu levivad suguhaigused. Inimestel puudub aktuaalne teave AIDSi ja HI-viiruse kohta. Need rasked haigused ei ole, nagu vanasti arvati ja tihti väikse haridustasemega inimeste poolt edasi levitatakse, sugugi mitte ainult homoseksuaalide probleem. Kuid selle asemel, et levitada ajakohast ja adekvaatset informatsiooni, otsivad vaimulikud Pühast raamatust aastatuhandeid tagasi tsiteeritud kohti, millel pole aktuaalse reaalse eluga midagi pistmist. Oma käitumisega demonstreerivad vaimulikud ainult ühte – vastutustundetust. Ühelt poolt kaitstakse sündimatu loote elu (abordikeeld), teisalt “mõrvatakse” tuhandeid lapsi, kes surevad slummides musta joogivee ja nälja tõttu. Maailma rahvastiku arv on ületanud 7 miljardi inimese piiri, kuid sadadel tuhandetel puudub juurdepääs puhtale joogiveele, nad ei tea, kuidas elatada oma perekondi. Kuid ainukene, kes ei reageeri aktuaalsetele probleemidele on kirik.

Kuid rahapuudust ei pea vaimulikud (veel) tundma. Nagu hiljuti paljastati, teenib näiteks katoliiklik kirjastusgrupp Weltbild, 7500 kaastöötajat ja 1,9 miljardi eurone käive aastal 2008, hästi raha mh ka rämpsromaanide ja epilaatorite müügiga. Kui suur on saksa kirikuvarandus kokku, sellest ei soovita rääkida. Kirikukriitik Carsten Frerk arvestas peale kolm aastat kestnud uuringuid umbkaudselt välja, et katoliiklaste varandus on Saksamaal 270 miljardit eurot. Selle hulka kuuluvad maavaldused, kapitalimahutused, kunstiteosed ja kinnisvara kaasosalused. Just varandus oli põhjuseks tsölibaadi kehtestamisele, kirik soovis oma varanduse koos hoida ja hoida ära selle, et karjased pärandavad selle oma järglastele.

Sellele lisaks tulevad sissetulekud kirikumaksudest, kapitalimahutustest saadud intressidest ja üüridest, kokku umbes 610 miljonit eurot. Muret peavad kardinalid, preestrid ja piiskopid tundma praegu ainult kirikumaksude vähenemise pärast, momendil 16 protsenti. Kui aastal 2001 astus Baden-Württembergi liidumaal katolikust kirikust välja 19 027 usklikku, siis aastal 2010 oli lahkujate arvuks juba pea et 31 000. Evangeelsest kirikust lahkujate arv on jäänud aastate jooksul pea et samaks, igal aastal keerab religioonile selja umbes 20 000 usklikku. Baieri elanikkonnast on 54,4 protsenti katoliiklased. Seal lahkus eelmisel aastal 34 376 usklikku katoliku kirikust.

Seetõttu on kutsunud mitmed julged preestrid nagu Helmut Schüller Austriast http://www.pfarrer-initiative.at/ oma kolleege üles mõttevahetusele, osaliselt isegi sõnakuulmatusele. Näiteks soovitab Schüller kutsuda armulauale ka lahkuläinud ja uuesti abiellunuid katoliiklasi – seegi praeguse jäiga kirikumoraali vastane tegu. Vatikani arvates peaksid inimesed elama elu lõpuni koos, ükskõik kui õnnetud nad kooselus ka ei oleks. Tekkinud on liikumised nagu Wir sind die Kirche (Meie oleme kirik). Mannheimis kogunes massiliselt usklikke kuulama Eugen Drewermanni sõnavõttu, kes mh toob esile, et mitte Jumal ei tee vigu, vaid tema maapealsed esindajad. Drewermann on nagu Hans Küngki intellektuaalne kriitik, kelle raamatuid loetakse ja esinemisi kuulatakse meelsasti. Ta ütleb, nagu pater Klaus Merteski, et katoliku kiriku seksuaalmoraal on repressiivne. Mertes juhtis jesuiitide Canisiuse eliitkooli Berliinis ja julges tuua esile laste seksuaalsed kuritarvitamised vaimulike poolt 1970.-1980. aastatel. Oma kogemustest on ta andnud välja raamatu “Widerspruch aus Loyalität” ("Vastupanu lojaalsusest"), mis pühendatud neile, kes kannatavad praeguse olukorra tõttu kirikutes. Ta toob esile, et kiriku ja usklike vahel on tekkinud kommunikatsiooniprobleem, mis on viinud selleni, et inimesed ei tunneta enam Jumala armu, vaid vaimulike vaenulikkust.”Kiriku juhtkond, kes ei oska teha vahet lojaalse ja ebalojaalse kriitika vahel, on ohus eemalduda reaalsusest ja tekitada konflikte. Ka (isiklikul) vaenlasel on õigus õiglusele ja armastusele. Jeesus nõuab usuautoriteetidelt oma tegemistega eeskuju näitamist,” kirjutab Mertes.

Soovimatus seista oma vigade taga

Kuid kes arvab, et vaimulikud võtavad kuulda oma kriitikuid või vaevaks seista oma vigade taga, see eksib. Jumala esindajad maa peal ei teegi ju vigu! Äsja käis meediatest läbi uudis, et kirikust lahkujad saavad kogudustest kirja, kus neid “ähvardatakse” sakramentidest ilmajätmisega kui nad pööravad Jumalale (loe: vaimulikele) selja ega maksa kirikumakse. Tõlgendama peab seda nii, et õndsad on ainult need, kes maksavad. See on nüüdseks isegi kohtuotsusega kindlaks määratud. Hartmut Zapp, pensionil olev kirikuteadlane, soovis küll olla jumalakartlik katoliiklane, kuid mitte maksta kirikumakse. See pole võimalik, otsustasid Leipzigi maapealsed kohtunikud. Seega jääb saksa kirikumaksusüsteem juriidiliselt vana viisi edasi toimima. Nii, nagu see on olnud juba 60 aastat. Ehk riik, kes soovib lõigata kasu hästi koolitatud kaastöölistest, kogub automaatselt koos teiste maksudega ka kirikumaksud, mis on Saksamaal kaks protsenti sissetulekutest. Ja kirikud (kõik kokku) elavad priskelt nende miljarditega, mis igal aastal täidavad nende kassasid. Kuid kes kontrollib, et sakramentide vastuvõtjad või pihitoolis pihtijad tõepoolest täidavad oma maksukohustust? Kirik on ju püha kogudus ja usk ei või olla sõltuv maksude maksmisest. Nüüd ütleb katolik kirik, kes ei ole solidaarne, peab vastu võtma tagajärjed ehk see jäetakse ilma Jumala armust. Kuid mida rohkem peab kirik seletama, miks ta on just selline nagu ta on, seda rohkem tuleb esile tema vastuolu. Ja mida suuremad on kiriku sisesed vastuolud, seda raskem on neid põhjendada. Sellest tulenevalt pole kohtunikel parima tahtmise juures võimalik lahendada kirikute praeguseid suuri ja üha kasvavaid probleeme. Kui kirik ei lõpeta silmakirjatsemist, ei võta usklike muresid tõsiselt, jätkab oma repressiivset seksuaalpoliitikat ja teatud inimgruppide jälitamist, siis peavad karjused ühel päeval märkama, et neil ei olegi enam lambakesi. See aeg võib tulla sama kiiresti nagu Berliini müüri langemine aastal 1989.