Ehkki liikumise “Black Lives Matter” algatatud debatt politseisurmade üle käib USA-s juba kuus aastat, on sotsioloogilisi uuringuid sel teemal tehtud vähe. Värskeim statistiline analüüs ilmus mullu augustis USA rahvusliku teaduste akadeemia ajakirjas PNAS, autoriteks USA psühholoogide David Johnsoni ja Joseph Cesario juhitud töörühm. Uurijad võtsid vaatluse alla üle 900 politsei tulirelvaga sooritatud tapmise, mis kõik toimusid 2015. aasta jooksul.

Artiklis leitakse, et ehkki politsei kuulist hukkunud mustanahaliste suhtarv on märkimisväärselt kõrgem kui nende proportsioon rahvastikust, ei suudetud tõendada, et põhjus oli rassilises diskrimineerimises. Samuti ei leitud tõendit, et valged politseinikud tulistaksid suurema tõenäosusega just vähemuste esindajaid.

Uuring sai laia meediakajastust, aga ka kriitikat, mille tõttu on nii PNAS kui uuringu autorid artikli järeldusi hiljem täpsustanud ja korrigeerinud. Samas väljaandes vastulause avaldanud politoloogid Dean Knox ja Jonatahn Mummolo märkisid jaanuaris, et artikli üht põhiväidet – politsei rassilise mitmekesisuse suurendamine ei aitaks vägivallajuhtumeid vähendada – uuringus tegelikult ei tõendata.

Esitatud statistikast ei saa ka teada, kui suur protsent politseiga kokku puutunud musta- ja valgenahalistest tegelikult surma sai. Teine PNASi-s ilmunud artikkel leiab sama statistikat analüüsides, et noortel relvastamata ja suitsiidikavatsusteta mustanahalistel oli vaadeldud aja jooksul 13,67 korda suurem tõenäosus politsei käe läbi hukkuda kui samasugustel valgetel noortel.

Johnson ja Cesario on vastuseks rõhutanud, et nende uuring keskendus üksnes küsimusele, kas valgete politseinike relvakasutust saab seostada rassikaalutlustega või mitte. Johnson kritiseeris tänavu ka vabariiklastega seotud juristi Heather Mac Donaldit, kes väitis Kongressi ees esinedes, et PNAS-i uuringu järgi diskrimineerivat politsei hoopis valgenahalisi. “Ma ei ole selle kirjeldusega rahul,” ütles Johnson. “Me ei üritanudki teha järeldusi selle kohta, kui tõenäoline on mustanahalisel politsei poolt maha lastud saada – selleks ei ole meil vajalikku statistikat.” Poliitiliselt tulisele küsimusele ühemõttelist teaduslikku vastust seni seega antud ei ole.

Uuringu peamiseks leiuks peab Johnson asjaolu, et õnnestus esimest korda anda ülevaade relva kasutanud politseinike rassilisest ja soolisest taustast. Analüüsitud juhtumitest 79% oli seotud valgete politseinikega, 12% latiino päritolu ja 6% mustanahaliste politseinikega. Ligi 96% tulistajatest olid mehed.