Kas Putin kordab võimu üleminekut Kasahstani moodi? On küll uus president, aga vana pole kuhugi lahkunud

 (86)
Kas Putin kordab võimu üleminekut Kasahstani moodi? On küll uus president, aga vana pole kuhugi lahkunud
Nursultan Nazarbajev ja Kasõm-Žomart TokajevFoto: Aleksei Filippov, AP

Venemaa presidendi Vladimir Putini soovil muuta põhiseadust, et lahendada pärast ametiaja lõppu endiselt võimule jäämise küsimus, on värske analoogia Kasahstanis, kirjutas Novaja Gazeta Spektri vahendusel.

2019. aasta 19. märtsil ametist lahkunud Kasahstani esimene president Nursultan Nazarbajev jäi uue presidendi Kasõm-Žomart Tokajevi tegevust ohjama, milleks ta oli eelnevat põhiseadust muutnud, tekitades endale mitmeid võimalusi poliitilisteks manöövriteks ja blokeerides pea täielikult võimalused selleks oma järeltulijal.

Lühikese aja jooksul on selline süsteem toimiv, aga edaspidi tekitab see kindlasti kaose ja suure hulga konfliktipunkte, usub Kasahstani politoloog ja sealsest võimu üleminekust raamatu „Vertikaali deformatsioon” kirjutanud Dosõm Satpajev, kes rääkis Novaja Gazetale, millega Venemaa poliitiline süsteem hakkab kokku puutuma, kui hakkab Kasahstani võimu üleminekut täpselt kopeerima.

Seotud lood:

Kasahstani mudel, mille puhul võim ei lähe täielikult, vaid pooleldi üle, on ahvatlev selle poolest, et president lahkus ametist, aga jäi ikkagi võimu keskmeks, märkis Satpajev. „Sealjuures ei hakkaks ma kasutama terminit „kaksikvõim”, sest see eeldab kahe võrdväärse poliitilise liidri olemasolu. Kasahstanis sellist asja seni ei ole. On Raamatukogu (Kasahstani esimese presidendi raamatukogu – hoone Nur-Sultanis, kus praegu asub Nazarbajevi residents), mis kontsentreerib enda juurde suurema hulga volitusi, kuni Nazarbajev on elus ja teovõimeline. Ja on Kasõm-Žomart Tokajev ja Akorda (Kremli vaste Kasahstanis): praegusel presidendil on formaalselt samuti oma volitused, aga on selge, et tegelikult ei kontrolli kõike tema. Selles seisnebki pooleldi üleminek, tõeline võimuvahetus toimub siis, kui esimene president lahkub võimult täielikult,” ütles Satpajev.

Satpajevi sõnul huvitas Putinit just see võimu pooleldi ülemineku variant, sest ei pea tingimata president olema.

Satpajevi ütles, et võib olla süsteemiülene liider ja omada täiendavaid volitusi poolriiklike struktuuride kaudu. Nazarbajev ei ole Kasahstanis mitte ainult julgeolekunõukogu eluaegne esimees, vaid tal on Satpajevi sõnul seitse ametit. On ka veel kaheksas ja üheksas amet – ta on Euraasia Majanduskomisjoni auesimees ja alates hiljutisest ajast ka turgi keeli rääkivate riikide koostöönõukogu eluaegne auesimees.

„Putin seisab samasuguse valiku ees: mida teha nüüd presidentuurijärgse platvormiga – kas tuleb muuta julgeolekunõukogu staatust, nagu tehti Kasahstanis, või tugevdada riiginõukogu (sellist struktuuri meil muide ei ole). Või ikkagi tugevdada duumat, millest praegu räägitakse: sellest saab parlamentaarse vabariigi Putini versioon, mille juures tema kontrollitav duuma võib valitseda iga järglase üle. Kasahstanis muide mõeldakse sellest praegu ka: konservatiivid Nazarbajevi toetajate hulgas mõtlevad, kas mitte võtta parlamenti kontrolli alla, aga mitte demokratiseerimiseks, vaid vastuseismiseks igale järgmisele presidendile, kui ta hakkab Usbekistani liidri Šavkat Mirzijojevi eeskujul eliiti puhastama,” rääkis Satpajev.

Satpajev märkis, et Nazarbajev lõi süsteemi lähtudes sellest, kuidas ta ise stabiilsust mõistab. Tema jaoks on stabiilsus see, kui kõike kontrollib tema.

Sisuliselt Satpajevi sõnul nii kõik ongi: kaadriküsimusi juhib endiselt Nazarbajev, välispoliitika on endiselt tema huvisfääris, temaga kooskõlastatakse ka võtmetähtsusega sisepoliitilised küsimused ning sellest räägib pidevalt Tokajev ise. Taktikaliselt süsteem töötab, aga Tokajevi ambitsioonid kasvavad.

Satpajev usub, et avalikult Tokajev Nazarbajevile vastu ei astu, aga teda rahuldavad üha vähem olemasolevad piirangud. Ta mõtleb, mida hakkab tegema pärast Nazarbajevi täielikku lahkumist, ta tahab edasi võimule jääda, isegi kui selleks tuleb võidelda Nazarbajevi lähikondsetega. Strateegiliselt lakkab süsteem olemast tasakaalus, märkis Satpajev.

Satpajev juhtis tähelepanu sellele, et bürokraatiaaparaat on pidevas pingeseisundis. Tokajevi kui presidendi otsuseid tuleb täita, aga kõigil tekib küsimus, kuivõrd need otsused on Nazarbajeviga kooskõlastatud.

Küsimusele, kuidas on lahendatud Kasahstani esindamine välismaal, vastas Satpajev, et Tokajev on käinud presidendina visiitidel strateegiliste partnerite juures – Moskvas, Pekingis ja Biškekis – aga Nazarbajev püüab igati näidata, et välispoliitikavaldkond on tema eelisõigus.

Satpajevi hinnangul tahtis Nazarbajev oma auesimehe ametitega demonstratiivselt näidata, et mitte ainult tema, vaid ka rahvusvaheline kogukord arvab, et just Nazarbajev peaks jätkuvalt mängima tähtsat rolli Kasahstani välispoliitikas. „Esimene president tahab panna kõiki harjuma mõttega, et Tokajev lahendab sisepoliitilisi probleeme, aga tema tegeleb oma armastatud globaalsete algatustega,” ütles Satpajev.

Satpajevi sõnul on Nazarbajevil praegu väga hea positsioon: riigisiseselt kontrollib ta väga paljut, aga ei vastuta praktiliselt millegi eest. Kõik prohmakad lähevad Tokajevi kraesse.

„Nii Nazarbajevile kui ka Putinile meeldib kasutada taktikat „hea tsaar, halvad bojaarid”. Neile on mugavam positsioneerida end süsteemiüleste mängijatena, kes oleksid nagu andnud võimaluse end näidata teistele süsteemsetele poliitikutele, las nemad võtavad vastutuse toimuva eest. Kuigi kooskõlastada tuleb kõike endiselt otse liidriga,” ütles Satpajev.

Satpajev leiab, et välispoliitika on Putinile isegi tähtsam kui Nazarbajevile, sest ta on loonud sisuliselt uue, putinliku välispoliitikamudeli: agressiivse, ekspansionistliku, nõukogude üliriigi elementidega. Putin ei saa seda poliitikat jätkamata jätta ja hakkab selle järgimist nõudma kõigilt järglastelt.

See, kas president jääb rahule, et tema kohal on veel mingi võimukeskus ja hakkab sellega tüli kiskuma, sõltub Satpajevi sõnul konkreetse presidendi ambitsioonidest ja võimalustest jõudu kasvatada. Ilma oma suure meeskonnata, oligarhideta, inimesteta võtmeametites keskuses ja regioonides on väga raske mingit väljakutset esitada.

Nazarbajev tugevdas seadusandlikult kõiki oma ametikohti ja sealjuures võib julgeolekunõukogu hüpoteetiliselt presidendi volitusi tõsiselt piirata ning parlament on samuti täielikult tema kontrolli all.

„Ja jõuametkonnad. Peamised võimuinstitutsioonid on Nazarbajevi käes. Ja ainus, millega saab arvestada praegune president, ja seda mitte praegu, vaid hiljem, on see, et pärast Nazarbajevi lahkumist eelistab märkimisväärne osa ärieliidist, valides tema ja kellegi esimese presidendi meeskonna- või pereliikme vahel, teha ikkagi panuse Tokajevile. Seni šansse ei ole: jah, Nazarbajev hakkas avalikkuse ette ilmuma harvem, aga ta on nagu Moriarty „Sherlock Holmesis” - hoiab käes ämblikuvõrku, juhtides varjatult kogu süsteemi,” lausus Satpajev.