Nõudlus kohvi järele aina kasvab, kuid maailmaturul on selle hind languses. Kõige kehvemasse positsiooni asetab see kohvifarmerid, sest paljudes maailma paikades ei kata turuhind sageli isegi mitte tootmiskulusid. Seega jätab selles sektoris teenistus kõvasti soovida ming mitmed ettevõtjad on sunnitud tegevuse hoopiski lõpetama.

Ilmse kohvinappuse kõrvale tekitab see veel teisegi probleemi - migratsiooni. Kohvifarmide sulgemine ning raske füüsiline töö pea olematu sissetuleku nimel paneb paljusid oma kodumaalt lahkuma ning Läände paremat elu otsima minema. “See ei ole immigratsiooniprobleemi peamine põhjus, aga sel on oma roll,” sõnas kohvikonsultant Melanie D. Nunes Euroopa arengupäevadel Delfiga vesteldes.

Suuremat osa kohvifarme juhivad enamjaolt vanemad mehed, naiste roll on traditsioonilisel peamiselt kohvipõõsaste küljest marju korjata, selgitas Nunes. "See on väga intensiivne töö ning selle kõrvalt hoolitsevad nad veel laste ja majapidamise eest," kirjeldas ta. "Neil ei ole vaba aega, sissetulek on minimaalne ning nad püsivad seepärast väga kehval järjel." See on ka põhjus, miks paljud neist eelistavad farmis töötamise lõpetada ning lähevad välismaale paremat elu otsima.

Uutmoodi mõtlemine

Selle vähendamise nimel teeb Suurbritanniast pärit Nunes koostööd Belgia mittetulundusühingu Triasega, mille üks projektidest keskendub kohvitööstusele ning ennekõike selles sektoris töötavatele naistele. Projekti eesmärgiks on julgustada neid lisaks põllutööle kohvitööstuses ka teisi rolle võtma. See küll ei lahenda kõiki probleeme, kuid annab sellele oma väikese panuse, oli Nunes optimistlik.

Umbes pooleaastase programmi raames viiakse läbi töötubasid, mis keskenduvad naiste enesekindluse tõstmisele ja juhioskuste arendamisele. Samuti on neil võimalik õppida, kuidas rahvusvahelisel turul kohviga kaubelda. “Kui neil on ambitsiooni, aitab see neil oma praegusest situatsioonist välja tulla,” ütles Nunes.

Kuid selleks, et midagi muuta, tuleb tegeleda tuleb ka meestega. Ka nende jaoks on välja töötatud spetsiaalsed töötoad, kus muuhulgas räägitakse sellest, kui kasulik on meeste-naiste koostöö ning tuuakse näiteid positiivsest mõjust, mida see ettevõtlusele avaldab. Enamjaolt tuleb siiski alustada sellest, miks on üldse midagi muuta tarvis.

Näiteks külastati hiljuti projekti raamast El Salvadoris kohvifarme, kus puututigi kokku ootuspärase skepsisega: mitmed mehed väljendasid arusaamatust, miks peaks asju teisiti tegema, kui senine süsteem on aastaid töötanud.

“Meeste jaoks ei olegi see sageli probleem. Nad on juba praegu juhtivatel kohtadel ja neil on finantsiline stabiilsus,” rääkis Nunes. “Proovime muuta nende suhtumist. Selgitada, et naine on rohkemaks suuteline, kuid vaid koristamine, laste eest hoolitsemine, söögi tegemine ja põllul töötamine,” lisas ta. “Aga neile ei saa öelda, et tuleme Belgiast ja ütleme, kuidas nad peavad naisi kohtlema. See ei aitaks mentaliteeti muuta.”

Siinkohal tulevad mängu kohalikud organisatsioonid, kes aitavad projekti osalejaid leida ning abistavad ka muul moel. “Iga riik on isemoodi. Mis töötab ühes kohas, ei tee seda teises riigis. Siin tulevadki koostööpartnerid meile appi,” selgitas Nunes.

Luksuskaup, mitte iseenesestmõistetav

Samas on Nunes veendunud, et mentaliteedi muutust pole vaja vaid Ladina-Ameerika ja Aafrika riikides, vaid ka Euroopas. “Kui sa tahad kohvi juua, siis tuleb hoolitseda nende inimeste eest, kes seda sulle võimaldavad. Muidu nad põgenevad oma kodumaalt ja lõpetavad farmides töötamise, sest selleks ei ole mingit motivatsiooni. See suurendab ju ka immigratsiooni,” rääkis ta.

"Kohv on luksuskaup. Kõik, mis on välismaalt pärit, on seda. Me peaksime neid asju väärtustama, need ei ole iseenesestmõistetavad," jätkas ta ning lisas, et tarbija ei tohiks unustada, et kasutatava toode valmis paljude inimeste raske töö tulemusel ning sageli on sellesse sõna otseses mõttes valatud verd, higi ja pisaraid.

Projekt hõlmab 174 riiki Aafrikas ja Ladina-Ameerika, hetkel on fookus El Salvadoril.