Kaljurand tõdeb artiklis, et Venemaa ei näita ühtki märki, et ta sooviks oma kohustusi Ukraina suhtes täita või oma sõjalist sekkumist tunnistada. Välisminister meenutab Venemaa sõjalennukite ja allveelaevade provokatsioone ja pidevalt toimuvaid sõjaväeõppusi, kus harjutatakse Balti ja Põhjala riikide vallutamist.

„Kogu lugupidamisega nende suhtes, kes väidavad, et NATO õppused tegelevad „sõjaõhutamise“ või „Venemaa provotseerimisega“, on reaalsus selline – NATO harjutab territooriumi, liitlaste ja inimeste kaitset rünnaku korral,“ kirjutab Kaljurand. „Vene õppused on ründava iseloomuga, neil harjutatakse sissetungi naabrite juurde, kriitilise tähtsusega sõjalise ja majandusliku infrastruktuuri hävitamist ja kontrolli alla võtmist ning tuumalööke NATO liitlaste ja partnerite vastu.“

Kaljurand väljendab lootust, et koos Ida-Euroopasse saadetava nelja NATO pataljoniga tuuakse kohale ka eelpaigutatud tehnika, mis võimaldab Venemaa põhjustatud probleemidele kiirelt reageerimist. Samuti loodab ta, et lisaks Eestisse saabuvale NATO pataljonile läkitab USA riiki täiendavalt oma regulaar- ja eriüksusi.

Välisminister teeb ka torke Venemaa suhtes tolerantsusele kutsuvate Lääne poliitikute suunas. „Venemaa on teinud selgeks, et peab Atlandi-ülest ühsust ja liberaalse esindusdemokraatia väärtustele põhinevat maailmakorda ohuks oma riiklikele huvidele,“ kirjutab minister. „Ta kasutab toetajate leidmiseks ja meie otsuseprotsessi häirimiseks raha, lubadusi, ähvardusi ja survet. Oleme näinud Moskvas käimas tervet rida endisi ja praegusi Euroopa liidreid kutsuvad leppimisele – ja vaiksele nõustumisele Euroopa lammutamisega. See tekitab muret neis, kes mõistavad, et ainus põhjus, miks meil üldse oma tulevikku on võimalik valida, seisneb ühendatud Euroopas, mis on tugevas partnerlussuhtes Ameerikaga.“