Jokela järve ääres süüdatakse leinaküünlaid

 (3)

Jokela on nii väike koht, et kõik tunnevad siin kõiki. Keegi ei salgagi, et nad tundsid Pekka-Eric Auvineni, kuid keegi ei väida ka, et oldi temaga sõbrad.

Teekonda Helsingist 60 kilomeetrit põhja poole, Tuusula valla nüüdseks maailmakuulsa Jokela kooli suunas palistavad alates pealinnast pooles mastis sini-valged lipud. Koolimaja asub pisikeses Jokela keskuses ilusa väikse järve ääres. Maja ise on aga juba paarisaja meetri kauguselt politseilindiga ümber piiratud ning pandud noored sõdurid seda valvama. Koolimaja on selle nädala lõpuni suletud, kirjutab Eesti Päevaleht.

Üksteise järel tulevad noortegrupid ning vanemate inimeste paarid koolimaja juurde küünlaid süütama ning küünalde vahele torgatud sõnumeid lugema. Kohal on ka mitukümmend eri riikidest pärit meediaesindajat.

Jokela asunduse keskus koosneb kõigest paarist-kolmest kauplusest ja toitlustusasutusest, apteegist ja päästekeskusest. Nagu kinnitavad kohalikud: see on nii väike koht, et kõik tunnevad siin kõiki. Keegi ei salgagi, et nad tundsid 18-aastast Pekka-Eric Auvineni, kuid keegi ei väida ka, et oldi temaga sõbrad.

18-aastane Jokela kooli õpilane Lauri Sorsa, kes käis Auvineniga koos osas tundides, kinnitas, et ta oli omaette hoidev, veidi eriline tüüp. Sorsa sõnul oli ta aga üle keskmise õppeedukusega õpilane. “Eriti hea oli ta ühiskonnaõpetuses ja ajaloos,” ütles Sorsa.

“Käisin söögivaheajal kodus söömas ja kui tagasi tulin, nägin sõpru koolimajast välja jooksmas,” meenutas noormees, süüdates koolimaja ees küünlaid hukkunud koolikaaslaste mälestuseks. Politsei oli selleks ajaks tema sõnul juba koolis sees. “Siis oli seal juba täielik kaos.” Sorsa tundis hästi üht 16-aastast poissi, kes Auvineni käe läbi hukkus. “Tuleb hakkama saada,” märkis Sorsa vastuseks küsimusele, mis ta arvab, kuidas õppetöö järgmisel esmaspäeval koolis taas laabuma hakkab.

Jokelast 20 kilomeetri kauguselt Keravast Jokela kooli hukkunud eakaaslasi mälestama tulnud 17-aastane Jade Reinikkala ja 18-aastane Anski Heiskanen rääkisid, et ka nende koolis, nagu enamikus koolides üle Soome, pühendati terve esimene koolitund üleeilsest sündmusest üheskoos rääkimisele. Pärast seda peeti ka mälestusseisak. “Me ei mõista, kuidas see oli võimalik. Siin ei ole kunagi midagi sellist juhtunud,” ütles Reinikkala.

Tüdrukute sõnul töötab nende koolis koolipsühholoog, kelle poole saab alati oma murega pöörduda. Samas nad tunnistasid, et ega väga paljud nende kaasõpilastest seda võimalust ei kasuta.

“Psühholoogilise abi küsimise soov peab tulema inimeselt endalt. Seda ei saa sundida,” märkis Reinikkala. “Soomlased on aga rohkem seda tüüpi, kes ei lähe ise psühholoogi juurde,” väitis Heiskanen, kelle sõnul tuleks just probleemide kütkes inimesed kuidagi sinna suunata.

“Kunagi esindas see koht tõelist maaelu idülli, kõik tundsid kõiki ja aitasid üksteist,” sõnas 25 aastat tagasi Jokela koolis koolikuraatori ehk sotsiaaltöötajana töötanud, nüüd pensioniealine Kaisu Mäntymäki. “Nüüd muutuvad koolid aga aina suuremaks ja probleemid samuti,” ütles ta. “Kui kool on suur, siis ei jõuta kõigil ja kõigel silma peal hoida.”

Mäntymäki sõnul tuleks koolides endisest veelgi enam tugevdada õpetajate, sotsiaal- ja tervishoiutöötajate koostööd. “Ega õpetajatel pole ka kerge, neile on pandud niigi palju ülesandeid. Kuid rohkem peaks suutma peredega suhelda ning varem probleemidele jälile saada,” leidis Mäntymäki.

Koolimajast umbes kilomeetri kaugusel asub Jokela kirik. Madal ja moodsa arhitektuuriga hoone oli eilseks endale võtnud kriisiabikeskuse rolli. Punase Risti professionaalsed kriisi-abitöötajad võtsid seal vastu nii tragöödia läbi elanud õpilasi kui ka õpetajaid, teisi koolis töötavaid inimesi ning lapsevanemaid. Keskus oli lahti öö läbi ning kümmekond noort ööbisidki seal. Andmaks leinajatele rahu, ei lastud sinna sisse meediaesindajaid.

“Minu sõnum noortele on: hoidke kokku, ärge jätke kedagi üksi ning aidake üksteist,” ütles Tuusula omavalitsuses haridust ja kultuuri kureeriv Esa Ukkola. “Minu ülesanne on tagada, et kõik, kes seda vajavad, saaksid abi.”

Ukkola sõnul saavad kiriku kriisiabikeskuses kõik rääkida professionaalsete psühholoogidega. “Peamine ongi rääkida,” kinnitas ta. Ukkola sõnul on oma abi saatnud ka naabervallad, seda just kriisiabitöötajate näol. Abi ja toetust on pakkunud aga ka õpilased üle Tuusula.

Kooli õpetajad on nendega rääkinud Ukkola sõnul peamiselt ehmunud ja šokis.

“Ma ei oska öelda, miks see juhtus just meil, siin ja praegu. Meil on praegu väga palju küsimusi ja väga vähe vastuseid,” möönis Ukkola.

Lapsed suunati esmalt klassidesse, kust nad akna kaudu põgenesid

17-aastane Jokela kooli õpilane Ville Helander tuli eile kooli ette küünlaid tooma koos isa ja emaga. Tervelt kolm hukkunud last, kaks poissi ja üks tüdruk, olid tema klassist. Söögivaheajal, kui kõik alguse sai, oli Helander koolimaja siseõues. “Siis tuli õpetaja ja kamandas kõik klassidesse. Käsk oli, et tuleb panna uksed kinni ja tuli surnuks,” meenutas ta.

Üks tema klassivend, Mikko, oli sündmuste alguses veel teistega koos, kuid kadus millalgi ning leitigi hiljem surnuna. “Ta oli meiega koos klassis. Siis ta läks koridori ühele teisele tulistatule appi ning mu sõber Väinö leidis ta hiljem surnuna,” rääkis Helander.

“Mina põgenesin akna kaudu,” selgitas poiss. “Üks hetk hakati klaase katki lööma ning me hüppasime välja.” Helanderi klassiruum oli esimesel korrusel. Poiss tunnistas, et aknast põgenemise ajaks oli laste seas tekkinud juba tõsine paanika. Enda sõnul ta ise tulistamist ei kuulnud. “Sõbrad ütlesid, et lastakse.”

Kohe kui ta oli ohu käest pääsenud, helistas poiss isale ja emale. “Neli minutit üle 12,” teadis isa Kimmo Helander minutipealt aega, mil poiss talle helistas. Nii isa kui ka ema tõdesid, et kuigi pojalt tuli positiivne teade, et temaga on kõik korras, ei saanud kumbki pärast seda enam õieti tööle keskenduda, tuldi ära koju. “Helistasin kohe ka sugulastele ja andsin teada, et temaga on kõik OK,” ütles ema Anne Helander.

Helanderid kinnitasid, nagu enamik eile Jokela kooli juurde küünlaid süütama tulnud kohalikke inimesi, et juhtunut mõista on lihtsalt võimatu ning peamine tunne, mis neid valdab, on otsatu hämmeldus. “Oleme šokis. Seda juhtub Ameerikas või filmides, aga et meil siin…”

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines