Toidusaadetiste saabumist kohalikele elanikele, kes loodavad, et kõige hullem on möödas, varjutab katastroofi õudus, mis on neile jätnud vaid väikese portsjoni riisi, mõne banaani, leivatüki ja riisipallid, teatab Kyodo.

„Meil on olnud terve rida maavärinaid, nagu suur Hanshini maavärin, ja meetmed peaksid olema välja töötatud, kuidas toitu jagada,” ütles 55-aastane Yoshinobu Ishikawa, kes viibib üksi Miyagi prefektuuris Natoris asuvas varjupaigas.

Inimesed ootavad nullilähedaste temperatuuridega kannatlikult pikkades järjekordades suurtest tsisternidest jagatavat veeannust. Kaebusi kuuleb harva.

Paljud katastroofis hävinud piirkondadest pärit inimesed pole oma perekonnaliikmete, sõprade ega töökaaslastega ühendust saanud, sest elektri puudusel ei saa mobiiltelefone kasutada.

Paljudes varjupaikades on ainuke viis lähedaste otsimiseks seintele kinnitatavad teated. Neid teateid kasutatakse aga ka meeleolu tõstmiseks. „Aitäh, et meid aitasite!” ja „Me elame selle koos üle!” on seinale jäetud teadete hulgas.

Higashimatsushima koolimajas, mis on muudetud ajutiseks varjupaigaks, on inimesed klassiruumidesse kokku surutud. Koridoris puhkeb põhikoolis käiv tüdruk nutma, kui näeb esimest korda pärast maavärinat oma sõpra. „Sa oled elus. Ma olen nii kaua lootnud sinust midagi kuulda,” ütleb pisarates tüdruk.

Evakueeritute olukord on raske. Toiduportsjonid on väikesed ning sidepidamine ja informatsiooni saamine piiratud. Mõnedes varjupaikades pole televiisoreid ning uudiste saamisel sõltutakse raadiost ja suusõnalistest teadetest.

Evakueeritute ühine mure aitab aga sõlmida sidemeid ja teineteist toetada.

„Siin on erinevaid inimesi, aga me oleme nagu üks,” ütles 30-aastane naine, kes elab koos mehe ja kaheaastase pojaga Natori varjupaigas.

„Ma tahtsin väga informatsiooni, aga mida rohkem ma meedia kaudu informatsiooni saan, seda rohkem hakkan ma muretsema, sest ma näen, mis igal pool juhtunud on. See on õudne,” ütles naine, kes ei tahtnud oma nime öelda.

Nähes varjupaigas teisi inimesi, kes on samuti kohutavaid asju üle elanud, mõistab naine, et ei ole üksi. „Ma mõistan, et see pole ainult minu mure, see on meie mure.”