INTERVJUU ÜRO pagulasameti esindajaga: põgenike ümberasustamine on kriisi lahendamiseks hädavajalik
ÜRO pagulasameti Põhja-Euroopa esinduse kõneisiku Markku Aikomuse hinnangul peab Euroopa Liit põgenikeprobleemi üheskoos lahendama. Selleks tuleb pagulastele luua spetsiaalsed vastuvõtukeskused ning nad kvoodisüsteemi abil liikmesriikide vahel ümber asustada.
Praegust põgenikekriisi võib nimetada suurimaks pärast II maailmasõda. Pagulased on saabunud Euroopasse ning nendega on vaja midagi ette võtta. Mida te arvate selles kontekstis Euroopa president Jean-Claude Junckeri plaanist ja kvoodisüsteemist?
Me arvame, et uus kvoodisüsteem on väga vajalik. 40 000 põgenikku oli algne samm, kuid reaalsus on näidanud, et tegelik number ja vajadus pagulaste ümberjaotamiseks on palju suurem. Räägime hetkel 120 000 lisapõgenikust, kes vajavad ümber asustamist.
Lisaks on meie hinnangul väga oluline, et Kreekasse loodaks pagulaste vastuvõtukeskused. Nii oleks asüülitaotlejad võimalik saabumisel üle vaadata ning registreerida. Seejärel saab neile teostada ka taustakontrolli.
Kreekasse on sel aastal saabunud ligi 290 000 põgenikku. Neile peab looma koha, kus olla. Sealjuures pakkuma neile toitu ning vajadusel meditsiinilist abi.
Kindlasti peaks võimalikult kiiresti tegelema 40 000 pagulase ümberasustamisega, kelle osas on Euroopa Liidus juba kokkulepped varasemalt saavutatud.
Aidata tuleks ka Serbiat ning teisi põgenike koorma all kannatavaid arengumaid. Euroopa Liit peaks looma neile hädaabipaketti, et nad suudaksid põgenikevooluga toime tulla ning neile eluks vajalikud esmased tingimused luua. Peaksime mõtlema ka sinna saabujate ümberasustamisele, samuti looma võimalused, et ka seal oleks võimalik pagulasi registreerida ning abistada.
Mitmed Ida-Euroopa riigid on põgenike tuleku suhtes nende territooriumile väga negatiivselt meelestatud. Kuidas Te selgitaksite näiteks tavalisele eestlasele, et tema kohustus on pagulasi aidata?
90% pagulastest, keda on kokku umbes 19,5 miljonit, on pärit arengumaadest ning seega riikidest, kus toimub konflikt. Tegemist on inimestega, kes vajavad reaalselt abi.
Ühelt poolt peaksime aitame konfliktiriike, et nad suudaksid ise oma põgenikega tegeleda. Teisalt aga on tähtis, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid osaleksid põgenike jaotamisel, võtaks neid vastu ja näitaks üles solidaarsust. Samamoodi nagu seda on üles näidanud mitmed arengumaad – näiteks Liibanon on vastu võtnud väga palju Süüria põgenikke, selle tulemusena on 25% nende rahvastikust pagulased.
Kui me räägime Eesti juhtumist, siis teile on tulnud võrdlemisi vähe asüülitaotlejaid. Viimase viie aasta jooksul taotles Eestist varjupaika vaid 430 inimest, nendest 150 tegid seda eelmisel aastal. Samas Rootsi on möödunud aastal pidanud tegelema 75 000 asüülitaotlejaga ning Soome oodatav asüülitaotluste arv on sel aastal 10 korda suurem kui eelmisel aasta. Eelmisel aastal võeti vastu 3500 põgenikku.
Lisaks peaksime mõtlema ka sellele, et praegu soovivad tulevad põgenikud Euroopasse küll lõuna kaudu, kuid tulevikus võivad nad tulla ka mujalt. Peame olema valmis solidaarselt selle probleemiga tegelema ning mitte jätma seda kõike vaid selle riigi õlule, kus parasjagu probleem on.
Asüüli andmine on elu päästmine, mida tuleb teha.
Euroopa Liidu siseministritel ei õnnestunud eelmisel nädalal põgenike kriisile lahendust leida. Ebaõnnestus ka Junckeri plaani rakendamine. Mis juhtub, kui me lahendusi kiirelt ei leia?
Euroopas on näha, et liikmesriigid on probleemi iseseisvalt lahendama asunud. Euroopa peab põgenikekriisile vastama, muidu tekivad kaosed nagu näiteks Ungari-Serbia piiril.
Praegu saabub kõige rohkem põgenikke Kreekasse ja Itaaliasse. Meil on piisavalt võimekust, et neid riike aidata. Et pagulasi vastu võtta, registreerida ja nende tausta kontrollida.
Selge on see, et vastutus asüülipakkumise eest peab olema jagatud. Muidu oleme situatsioonis, kus valitseb kaos. Hetkel puudub Euroopas ühtne vastutustunne kriisi lahendamise eest. Kui seda ei saavutata, peavad inimesed ise kaitset otsima.
Riiki siseneja võib olla probleemi ees, kus ta sunnitakse veelkord edasi liikuma.
Euroopa Liit peab kaasa aitama ka konfliktide lahendamisele kriisipiirkondades, et põgenikud saaksid koju tagasi pöörduda ning nende ränne Euroopasse peatuks.
Mitmed inimesed ja poliitikud on avaldanud kartust, et koos põgenikega võivad Euroopasse imbuda ka näiteks radikaalsed Islamiriigi võitlejad. Kas Teie kohapeal tegutsevad kolleegid on selliseid seoseid tuvastanud?
On kindlad asüülitaotluste ja rahvusvahelise kaitse andmise protseduurid. Kindlasti eraldatakse need, kes ei ole kaitset ära teeninud, näiteks need, kes on sooritanud inimsusevastaseid või teisi tõsiseid kuritegusid.
Ühed on spontaansed asüülitaotlejad, kes tulevad ja küsivad kaitsed. Teised on kvoodipõgenikud, kes on konkreetsesse riiki saadetud. Mõlemal juhul tuleb kindlaks teha, kas inimene tegelikult väärib ja vajab rahvusvahelist kaitset.
Meil pole hetkel informatsiooni selle kohta, et keegi oleks proovinud end pagulasena kuhugi smuugeldada.
Räägime ka natuke põgenike tausta kontrollimisest. Praeguses situatsioonis on see ülimalt keeruline, näiteks paljud pagulased kasutavad võltsitud Süüria passe. Mida tuleks Teie hinnangul teha, et taustakontroll oleks efektiivsem ning eristatud saaks need, kel pole asüülile õigust?
Siia saabuvad sõjaohvrid. Nad otsivad kaitset, mitte ei ürita Euroopat ja selle kodanikke kahjustada.
Meil puudub viimaste aastate kogemuste põhjal informatsioon, mille põhjal peaksime oma turvalisuse pärast muretsema.
Tegemist on inimestega, kes vajavad lihtsalt turvalist elupaika.
