INTERVJUU | Reinsalu kohtumisel NATO peasekretäriga: Euroopa-USA koostöö peab paranema
Kohtusite täna NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga. Kohtumise põhifookus oli ilmselt Türgil?
Fookus oli kolmel asjal, esiteks tõesti Türgi tegevus Süürias. Kordasime üle seisukoha, et praegu Lähis-Idas kasvanud pinged ei sea kuidagi kahtluse alla NATO kollektiivkaitse põhimõtte toimimist. Tervitan ka seda, et sellele osundasid ka USA ja Türgi oma eilses avalduses, millega lepiti kokku sõjalise tegevuse peatamises.
Teiseks on väga oluline, et kui Londonis tuleb detsembris NATO tippkohtumine, siis liitlased demonstreeriksid oma ühtsust ja saadaksid ühese signaali kogu maailmale: NATO on võimeline panustama oma võimete kasvu.
Kolmandaks teemaks oli järgmisel nädalal toimuv NATO kaitseministrite kohtumine, millega seoses rõhutasin, et peame otsima rohkem koostööplatvorme Euroopa ja USA vahel. Pakkusin tulevikus analüüsimiseks, et nii nagu koordineerivad oma tegevust – ja sugugi mitte kehvasti – ÜRO julgeolekunõukogus kuuluvad EL-i liikmed, siis tegelikult tuleks seda koostööd arendada julgeolekuteemadel ühiste seisukohtade kujundamisel ka NATOsse kuuluvate liikmete vahel.
Mis on olnud Türgi sõnum NATO-le? Ega ei ole isegi õhkõrna võimalust, et kui nad satuvad näiteks Süüria valitsusvägede tule alla, siis tuleb mängu NATO artikkel 5?
Mis teemad Jens Stoltenbergiga veel jutuks võtsite?
Üks teema oli muidugi ka Ukraina. Pean hästi tähtsaks, et NATO ja Ukraina koostööformaat jätkuks. Lähinädalatel oli kuulda, et Ukraina soovib edasi liikuda rahuprotsessiga Normandia formaadi raames. On vaja, et ta tajuks selgelt, et ka NATO tõrjub Venemaa agressiooni ja seisab Ukraina kõrval. Äärmiselt oluline on, et ükski meie Lääne partneritest ei teeks eraldi mingeid tagasisamme suhetes Venemaaga. See annaks Venemaale täiesti äraspidise signaali, mille hinna peaks kinni maksma Ukraina.
Mida arvate sellest, et Põhja-Makedoonia ja Albaania jäid tänasel euroliidu tippkohtumisel paari riigi vastuseisu tõttu ilma liitumiskõneluste kutseta?
Arvan kehvasti, see otsustamatus oli vilets uudis. Teisipäeval arutasid EL-i üldasjade nõukogus seda välisministrid ja seal ma selle üle ka riidlesin. Liitumisläbirääkimised on selline protsess, et ega teist sellega võrreldavat ressurssi, millega EL saaks Balkani regioonis stabiilsust toota, ju ei olegi. Ja nüüd me ise paneme selle pausile...
On vildakas ja vale ette kujutada, et noh, mis seal ikka, majakene püsib ja küll me võtame selle jälle sahvrist välja. Me ise mäletame, kui valuliselt me erinevaid tagasilööke tajusime, kuigi Eesti ühiskonnas oli euroliitu minek võrdlemisi konsensuslikus meeleolus. Selles olukorras, kus asetsevad need riigid ja kogu Balkani regioon, see otsustamatus kahtlemata vaenulikku mõjutustegevust kasvatab. Venemaa hakkab seda ära kasutama.
Tegin täna üleskutse laienemisvolinikule, järgmisele eelarvevolinikule Johannes Hahnile, et uus komisjon peab oma plaanis seda teemat käsitlema ja tuleb leida uusi formaate koostööks. Üks asi on majanduskoostöö arendamine Balkanil, mida täna arutasime, aga kindlasti tuleb ka laienemist aina uuesti ja uuesti lauale tõsta, sellest pole võimalik minema hiilida. Seda enam, et Albaania ja Põhja-Makedoonia on praegu collateral damage, juhuslik ohver erinevate liikmesriikide sisepoliitilistes kõhklustes. Tunnustust väärib Saksamaa otsus laienemist tingimuslikult toetada, ehkki seal on ka ühiskondlikud erimeelsused, eriti Albaania osas.
Pugeda nüüd selle taha, et tegelikult kogu liitumisläbirääkimiste agenda vajab reformimist – alati võib seda läbirääkimiste agendat üle vaadata üht ja teistpidi, Eesti ei ole selle vastu, aga seda ei saa pidada eeltingimuseks. Ega see, kui EL oleks täna otsuse langetanud, ei tähendaks, et nad oleks kohe liikmeks saanud - nagu me mäletame, siis alles algaks Euroopa Komisjoni veetud protsess, mis niikuinii oleks päädinud poliitiliste otsustega.
Ajakirjaniku reisi- ja viibimiskulud kattis Euroopa Komisjon.
