-Kuidas teie, iseseisvuse pooldaja sellele reageerite, kui öelda, et kui lahkulöömise järele tekib soov, tuleb seda protsessi legaalselt ajada?
Siin pole probleemiks mitte ainult Kataloonia, vaid laiemalt Euroopa ja seadused. Saame aru küll, et asi peab seaduslik olema, aga parlamendid Euroopa riikides seavad seadusi ju kogu aeg küsimuse alla ja muudavad neid.
Mis siis saab, kui valitsuses istuvad inimesed ütlevad „ei“, aga tänavale välja tulnud inimesed „jah“? Võib küsida laiemalt, mida üldse tähendab „seadus“ ja „seaduslik“ ning „ebaseaduslik“? Seadus peaks tooma inimestele õiglust, mitte otsustajatele võimu.
Nii et Kataloonia küsimus on väga oluline ka Euroopa jaoks laiemalt. Mis juhtub edasi, kui inimesed tulevad rahumeelselt tänavaile ja ütlevad, et neile valitsev olukord ei meeldi, vaja on muutust? Kuidas valitsus sellele reageerib – ainult allasurumisega ja vangi toppimisega? Kaks miljonit inimest topitakse vangi?
Iseseisvusideed on jõudnud väiksest radikaalide ringkonnast nüüd inimesteni tänaval, kes ei saa aru, miks neil riik ei luba neil ise otsustada. Nii nagu meil tekkis pärast Nõukogude Liitu küsimus, et mis pagan need Eesti, Läti, Leedu veel on, siis tuleb nüüd aru saada, et ka Kataloonia kuulub Hispaaniast eraldi.
Keegi ei taha siin midagi vägivallaga saavutada, see on Hispaania valitsus, mis tahab meid vastalistena kujutada. Me pole vägivaldsed, kuid me tahame iseseisvust.
Mida teie Brüsselisse põgenenud Carles Puigdemontist arvata? Oli tegu hea juhiga?
Puigdemonti ümbritsevad parempoolsed jõud (erakonnast Kataloonia Demokraatlik Telg (CDC)- toim) polnud varem üldsegi iseseisvusmeelsed, nemad ajasid katalaani asja. Kui nad aga nägid, mis tänavatel toimuma hakkas, kuulutasid nad end kohe iseseisvusmeelseks.
Puigdemonti puhul tuleb öelda, et ta pidi aru saama, et on võimul meie jaoks, mitte ta pole meie eest otsuseid langetav isake. Meie oleme võim! Nüüd on siis olukord selline, kus pool õiguspäraselt ametisse jõudnud valitsusest istub vanglas ja teine pool trallitab Belgias.