INTERVJUU | Kaitseminister Jüri Luik: uus Euroopa kaitsekoostöö on kasulik nii Eesti julgeolekule kui meie firmadele

 (49)
INTERVJUU | Kaitseminister Jüri Luik: uus Euroopa kaitsekoostöö on kasulik nii Eesti julgeolekule kui meie firmadele
Jüri LuikFoto: Sven Arbet

Täna teatasid EL-i riigid ametlikult nn Euroopa struktureeritud kaitsekoostöö (lühendatult PESCO) väljakuulutamisest.

Ühisotsusele kaitsekoostöö alustamise kohta kirjutas alla 25 riiki ehk pea kõik EL-i praegused liikmesriigid peale Suurbritannia, Malta ja Taani.

Nagu Eesti kaitseministeeriumi tänasel pressiüritusel rõhutati, ei ole PESCO eesmärk NATO tegevuse dubleerimine, vaid Euroopa üldine kaitsekoostöö parandamine, mis tuleb kasuks ka NATO-le. Deklareeritud eesmärkide seas on kaitsekulude järkjärguline suurendamine, ühisinvesteeringute toetamine ja Euroopa piires kaitsejõudude liigutamise lihtsamaks muutmine.

Sisuliselt on PESCO raamistik, kus euroliidu riigid saavad ellu viia ühiseid kaitsealaseid projekte ja igaüks otsustab ise, millise projektiga ühineb. Projektidele endile annab aga oluliselt hoogu tänavu loodud Euroopa kaitsefond (EDF). Lisaks teadus- ja arendustöö toetamisele hakkab EDF andma annab otseselt sõjalise võimekuse arendamiseks mõeldud projektidele esimese kahe aasta jooksul 500 miljonit eurot aastas, edaspidi aga juba 1,5 miljardit eurot aastas. Delfi palus kaitseministril seletada, mida uus kaitsekoostöö formaat meile tähendab.

Seotud lood:

Kaitseminister Jüri Luik, kuidas PESCO konkreetselt Eesti julgeolekut parandab?

Euroopa Liidu kaitsevõime on paljuski mõjutatud meie rahvuslikest eelarvetest. Teataval määral toetab näiteks kaitseobjektide väljaehitamist ka NATO, kuid EL on väga pikka aega seisnud kaitsekoostööst ja -investeeringutest kõrval.

PESCO on esiteks poliitiline "katus" ehk koostöövorm, mis annab signaali nii EL-i riikidele kui näiteks Venemaale, et EL on ühisest kaitsetegevusest huvitatud ja ollakse valmis võtma ette nii poliitilisi, kaitse- kui finantsalaseid samme selle koostöö tugevdamiseks.

Teiselt poolt on jutt väga praktilistest projektidest. Praegu on PESCO raames juba kokku lepitud 17 erinevat projekti, millest meie jaoks kõige olulisem – mille puhul oleme juba ühemõtteliselt teatanud, et sellega ühineme – on niinimetatud sõjalise mobiilsuse projekt. Ehk siis vägede liikumise lihtsustamine EL-i territooriumil nii logistiliselt kui bürokraatlikult.

Kuid on veel mitmeid teisi projekte, mida me analüüsime ja mis on seotud näiteks küberkaitsega, sidega, robootikaga, väga paljude teiste uute tehnoloogiatega. See on väga kasulik ka Eesti kaitsetööstusele, sest Eesti kaitsetööstusfirmad on valdavalt oma fookuse asetanud just moodsatele tehnoloogiatele. Väikeste firmade puhul on ka loomulik, et nende eelis on just moodsas, paindlikus tehnoloogilises lähenemises.

Leedu on enda juhtida võtnud küberkaitse kiirreageerimisrühma puudutava projekti. Kuidas selline Eestile oluline teema Leedu kätte jõudis ja kas meie ka selle projektiga liitume?

Oleme teatanud, et osaleme Leedu küberkaitseprojektis vaatlejana, mis tähendab, et me ei ole hetkel aktiivne osaleja. Käivad läbirääkimised teemal, milline see projekt tegelikult on. Sest see Leedu projekt on esialgu eelkõige ettepanek, mitte midagi lukkulöödut. Erinevad riigid praegu mõtlevad, kui aktiivselt nad selles osaleda saavad. Eesti, kes on tunnustatud küberkaitsega tegeleja, on loomulikult sellest projektist huvitatud, aga oleme juhtinud ka tähelepanu: selleks, et saaksime aktiivselt osaleda, tuleks seda projekti täpsustada.

Põhiline probleem on, et kui Leedus tegeleb küberkaitsega, kaasaarvatud tsiviilteemadega kaitseministeerium, siis Eestis tegeleb sellega, eriti tsiviil-infrastruktuuri kaitsmisega majandusministeerium. See loob väga erinevaid koostööprobleeme. Loodan, et saame selle projekti aktiivliikmeks, praegu oleme vaatlejad. Eelmise nädala lõpul olin Lätis, kus kohtusime ka Leedu kaitseministriga. Kõik meie arutelud sel teemal olid väga positiivsed ja konstruktiivsed.

Ühe arusaama järgi pidanuks Euroopa kaitsekoostööst saama väheste pühendunud riikide pilootprojekt, kus osalejate arv on väike, aga eesmärgid seda julgemad. Kokkuvõttes ühines PESCO-ga siiski valdav enamik EL-i riike. Kas see on meie jaoks positiivne või oleksime eelistanud väiksemat ja ambitsioonikamat mudelit?

Minu arvates on meile positiivne see variant, mis praegu pinnale jäi. Põhiliselt seetõttu, et Euroopa kaitse ülesehitamine on väga poliitiline küsimus. Kui jutt oleks ainult väga väikesest riikide ringist, siis ei oleks EL-is toetust ja kandepinda sellise ettevõtmise arendamiseks. Võtame kasvõi näiteks finantside leidmise – kui eesmärgiks on eraldada igal aastal poolteist miljardit eurot, siis europarlament peab võtma vastu otsuse, millega Euroopa eelarves sellised summad ette nähakse. Kui osalejaid oleks väga vähe, oleks selge, et ka väga paljud europarlamendi liikmed kõhkleksid, et mis seos peaks nende riigil ja valijatel selle projektiga üldse oleme.

Teiseks, saadetud on järjekordne signaal sellest, et EL on elujõuline ja ei keskendu üksnes kriisidele ja probleemidele, vaid ka positiivsetele, tulevikku vaatavatele ideedele - mida kaitsealane lõimumine kahtlemata on. See ei tähenda, et kui me näiteks teeme mingi kaitsetööstusprojekti või saadame mõne üksuse välisoperatsioonile, ei võidaks seda teha suhteliselt väikeses riikide ringis.

Teoreetiliselt lubaks PESCO ellu viia siis ka Prantsusmaa ideed nn Euroopa interventsioonijõududest, mida kriisikolletesse saata? Raamistik ju võimaldaks ka sellist projekti?

Raamistik võimaldab sellist projekti. Igasuguse üksuse tegemisel on mitu väga olulist küsimust. Neist ühed olulisemad on ehk see, et kui palju ollakse nõus mingisse projekti raha panema ja see, kui palju see sobib riikide kaitsejõudude struktuuriga. Sest Euroopa Liidul ei saa olema ühtset armeed ja seega tuleb üksused koku panna eri riikide olemasolevatest kaitsejõududest.
Väga oluline on loomulikult ka poliitiline tahe, kui palju ollakse nõus üksusi kuhugi välja saatma. Näiteks Euroopa Liidu lahinggruppide kasutamisel on EL olnud väga ettevaatlik – täpsemalt öeldes, neid ei olegi tervikuna kasutatud, seda on tehtud üksnes üksikute elementidega.

PESCOsse saab kaasata ka kolmandaid riike. See tähendab, et näiteks Norra ja euroliidust lahkuv Suurbritannia saavad samuti EL-iga kaitsekoostööd tugevdada?

See oleks täiesti loogiline, kui nii Suurbritannia kui Norra väga paljudes projektides osaleksid. Mõlemal riigil on mainimisväärsed kaitsejõud, eriti muidugi Suurbritannial. Mõlemad on Euroopa riigid, kes on alati kaitsekoostööst huvitatud. Suurbritannia on juba öelnud, et EL-ist lahkudes tahavad nad kindlasti jääda Euroopa kaitsekoostöö aktiivses osaliseks. Millised saavad olema konkreetsed kaitsekoostöö mehhanismid, mille kaudu nad osaleda saaksid - sellega töö veel käib. Aga Eesti huvides oleks see päris kindlasti.