Inguššia — järgmine koht, kus Kaukaasia plahvatab
Pühapäeval võttis miilits Jevlojevi Magasi lennuväljal kinni ja tappis väidetaval põgenemiskatsel.
Üleeile kogunes Nazrani mõrva vastu meelt avaldama tuhat inimest, osa neist jäi ka telklaagrisse, kuni 800 militsionääri nad kell neli öösel jõuga laiali ajasid. Eile pärastlõunal kogunes rahvas jälle samasse kohta.
Võimud on kasutanud oponentide vastu ära terrorismivastast võitlust, kuid tagajärjeks on üha teravam konflikt Venemaale alluvas vabariigis.
Vladimir Putin tõstis endise KGB kaadritöötaja Zjazikovi Inguši vabariigi etteotsa 2002. aastal ning seejärel on sealsed pool miljonit elanikku saanud tunda tõelist terrorirežiimi, mõrvu, ebaseaduslikke vahistamisi ja piinamisi, moodi on läinud inimröövid.
Tänavu kevadel korjas põranda alla surutud opositsioon 80 000 allkirja, et ekspresident Ruslan Aušev võimule tagasi kutsuda, avalikkuse ette on nende võitlus pääsenud peamiselt raadiojaama Ehho Moskvõ vahendusel.
Kohalikes võimuorganites opositsioonil ruumi ei ole, kogus ju võimupartei Ühtne Venemaa ametlikel andmetel Inguššias 98,72 protsenti hääli. Valimas olevat käinud 99,86 protsenti kodanikke. Portaal ingushetiya. ru võetigi hiljuti ajutiselt veebist maha, sest see hakkas koostama nimekirju inimestest, kes siiski valimas ei käinud, ja neid leidus juba 57 000.
Valimissohk on läinud Põhja-Kaukaasias Putini ajal eriti moodi, näiteks Tšetšeenias teatasid Ramzan Kadõrovile allunud valimiskomisjonid mullu sajaprotsendisest osavõtust ja 99,36-protsendisest toetusest Ühtsele Venemaale. Kabardi-Balkaaria väitis võimupartei toetusprotsendiks 96,12, Karatšai-Tšerkessia 92,9, Dagestan 89.
Džohhar Dudajevi mantlipärijana Tšetšeenia põrandaaluseks presidendiks seatud Doku Umarov laiendas mullu rinnet järsult ja kuulutas end kogu Kaukaasia emiiriks, jättes Tšetšeenia sisuliselt despoot Kadõrovi ainuvõimu alla. Tšetšeenia iseseisvusnõudest saab rääkida veel vaid tuginedes Itškeeria vabariigi esindajale välismaal Ahmad Zakajevile.
Umarovile lojaalsed relvaüksused jätkavad rünnakuid Venemaa võimuesindajatele koguni kuuel rindel. Šamil Bassajevi rajatud nn Kaukaasia rinde ülemjuhatajaks sai tema hukkumise järel 2006. aastal 34-aastane ingušš Ahmad Jevlojev, ning ka viimase aja peamised lahingud sisevägede ja sisside vahel on peetud just Inguššia aladel.
Dagestanis juhib mässutegevust Abdul Madžid, kabardide mässuliider on aga tunduvalt nimekam, vürstisoost Anzor Astemirov. Kõige üllatavam on, et islamirindes on oma koht ka osseetidel. Alan Digorski alias Emir Saad juhib Põhja-Osseetia islamiste, esindades küll kristlike osseetide seas vaid vähemust.
Abhaasia küsimus lõhestab
Kaukaasia mägirahvad on üritanud korduvalt Vene vägesid ühisrindena välja ajada, kuid lõpuks on alati võimu haaranud Moskva-meelsed despoodid.
Kaukaasia mägirahvaste konföderatsiooni, mis loodi 1990. aastal, ühines esialgu 16 rahvast, sh ka lõunaosseedid ja apsuad. Konföderatsioon kisti 1992. aastal ka Abhaasia iseseisvussõtta (kus võitles teiste seas tšetšeenipealik Šamil Bassajev), kuid vajus 1994. aastal sisuliselt varjusurma. Nüüd eelistavad tšetšeeni mässulised toetada Vene vägede vastu sõdivaid grusiine, osa mägilasi pole aga nõus Abhaasiale selga keerama.
Umarovi põrandaalune emiraat koosneb vormiliselt kuuest vilajetist: Dagestanist, Tšetšeeniast, Ingššiast, Osseetiast, Nogai stepialadest ning kabardide, balkaaride ja karatšaide alast, kuigi viimati nimetatute seas pole praegu tugevamat mässutahet märgata. Nendel aladel üritab ta seni edutult luua kõiki mägirahvaid ühendavat islamiriiki.
