Indialanna uurib liivi mudelit ohustatud kultuuride taaselustamiseks
Millal said esimest korda teada liivi keele olemasolust?
Ajakirjandustudengina Chicagos tegin ma kohalikule meediale ülevaateid keelte ja vähemuste teemadest. Ma tegin loo üha suurenevast vajadusest läti keele tõlkide järele meie linnas ja siis tutvustati mind esimest korda läti kogukonnaga. Kui aus olla, ei teadnud ma Balti rahvastest kuigi palju ja olin üllatunud, kui avastasin, et Chicagos on nii elujõuline kogukond – neil oli isegi täiemõõtmeline lätikeelne eelkool! Umbes samal ajal, kui ma tutvusin läti immigrantidega, suri Viktor Berthold, keda nimetati viimaseks liivi keele kõnelejaks. Kõik rääkisid sellest ühel kultuurifestivalil ja see oli esimene kord, kui mina sellest keelest kuulsin.
Kuigi ma teadsin põhimõtteliselt, et iga 14 päeva jooksul sureb üks keel, tekitas arusaamine sellest, et keele saatust – ja kõiki teadmisi ja kultuuri ja isikupära, mis on kätketud selle sõnadesse ja grammatikavormidesse – võib ohustada vaid ühe mehe surm, tekitas minus tugevaid tundeid. Hiljem kaitsesin ma teise kraadi keelelistest inimõigustest ning minu töö teema oli vähemuskeelte poliitika Euroopa Liidus ja lähemalt keeltealane olukord Lätis.
Mis sulle liivi keele juures meeldib?
Ma tahtsin sukelduda sügavamalt liivi keele teemasse, sest olen veendunud, et päriselt on olemas võimalus selle keele päästmiseks. Lisaks uskumatult hästi hallatud veebilehele Livones.lv lugesin ma liivi suvelaagritest Mazirbes (liivi keeles Irē, toim.), liivi luulevõistlustest, liivi folkansamblitest, liivi keele kursustest suurtes ülikoolides ning isegi võimalikust liivi iPhone'i rakendusest. Mulle avaldasid muljet jõupingutused mitte ainult keele säilitamiseks, vaid ka selle arendamiseks uute kirjandusvormide kaudu, mis väljendavad tänapäevaseid mõtteid ja arusaamu. Kirjanik Carlos Ruiz Zafonil on suurepärane mõte. Ta ütleb: „Ei ole selliseid asju nagu surnud keeled, on ainult magavad meeled.“ Paistis, et lätlased ja eestlased ärkasid liivi asja ajama just õigel ajal selle päästmiseks ning ma tahtsin seda vahetult kogeda.
Ma võin öelda, et liivi asjaga tegelevad väga pühendunud inimesed. Praegu on rahvusvaheline liivi keele aasta ning selle kuu alguses toimus liivi keele ja kultuuri konverents Eesti ja Läti teadlastega. Lisaks sellele, et saal oli paksult täis, pidas avakõne Läti president Andris Bērziņš. Mind hämmastas, et Läti president pidas seda piisavalt tähtsaks oma tiheda graafiku juures ja see näitab, et liivi keel on endiselt tugevalt tänapäeva eestlaste ja lätlaste meeltes olemas.
Millised on sinu plaanid liivi keelega tulevikus? Kas sa usud, et sellel on ka mingeid praktilisi kasutusvõimalusi?
Et ma olen huvitatud liivi keelest ja kultuurist enesest on minu uurimistöö peamine eesmärk näha, kas liivi keel on keele taaselustamise edukas mudel ja kui ta seda on, siis kas seda mudelit võib rakendada ka teiste ohustatud keelte puhul. Liivi keel on väga hästi juhitav juhtumiuuring ja kui me võime isoleerida faktorid, mis liivi keele Balti ühiskonnas elustasid, võime ehk kanda need teguviisid üle teistesse ühiskondadesse üle maailma. Samal ajal olen ma huvitatud liivi keele legaalsest staatusest Lätis ning sellest, mida see tähendab vähemuskeelte poliitika jaoks Euroopa Liidus.
Ma loodan loomulikult, et liivi keelel on tulevik ja et see ei jää stagneerunud keeleks, mis on alandatud ajalooraamatutesse. Et nii läheks, peab Läti valitsus aga pakkuma suuremat kaitset põliskeeltele ning looma liivi keelele majanduslikke võimalusi, et inimesed mõistaksid selle väärtust. Ma arvan, et liivi keele aastal on suur potentsiaal liikumise värskendamiseks ning see pakub kindlaid vastuseid keele pikaajaliseks ellujäämiseks.
Millised on olnud liivlaste reaktsioonid, kui nad on teada saanud, et sa uurid nende peaaegu välja surnud keelt?
Reaktsioonid on olnud üsna lõbusad ja inimesed on hämmastunud, et tuleb tüdruk kaugest Indiast, et uurida nende keelt, samas kui enamik inimesi kohapeal ei pööra sellele erilist tähelepanu. Teisest küljest saavad nad aru, et tüdruk kaugest Indiast väärtustab nende keelt ja julgustab inimesi liivi pärandit veidi rohkem hindama.
Kas võiksid rääkida omaenese taustast?
Kuigi ma olen algselt pärit Indiast, liigub minu pere tihti ringi ja nii pean ma end „globaalseks nomaadiks“. Elamine paljudes maailma paikades (Indoneesias, Hiinas, USA-s ja mujal) on kindlasti üks ajendeid, mis on äratanud minus huvi identiteedi, vähemuste ja keelte vastu ning ma olen kaitsnud kraadid rahvusvahelistes uuringutes (bakalaureus), ajakirjanduses (magister) ja rahvusvahelistes inimõigustes (doktor). Praegu viibin ma USA riigidepartemangu J. William Fulbrighti stipendiumiga Lätis.
Mind kasvatati hindi ja inglise kakskeelseks, ma räägin vabalt ka prantsuse ja mandarinihiina keelt ning olen õppinud mitmeid teisi keeli.
