Jašinil on enese sõnul õnnestunud rääkida inimestega, kes olid Nemtsovi allikad ning esindavad nende Ukrainas hukkunud Vene sõdurite sugulaste huve, kellele pole makstud lubatud kompensatsiooni. Jaanuari lõpus pöördusid nad mitteametlikult Nemtsovi poole, et viimane avaldaks survet kaitseministeeriumile ja aitaks raha välja nõuda, kirjutab Jašin.

Nende inimeste sõnul surid Vene sõdurid Ukrainas massiliselt kahel perioodil.

Esimene surnukehade laine saabus Venemaale eelmise aasta suvel, kui Ukraina armee läks pealetungile ja vabastas Donetski ja Luganski oblastis ühe linna teise järel. Pealetung peatati Jašini sõnul pärast Vene armee väeosade otsest sekkumist. Kui Vene sõjaväelaste viibimist konfliktitsoonis ei olnud enam võimalik varjata, mõtles kaitseministeerium post factum välja versiooni, mille järgi tulid nad kõik võitlema puhkuse ajal, kirjutab Jašin.

Pärast seda kirjutati alla esimesed kokkulepped Minskis. Enne seda käisid aga Jašini sõnul Ukraina territooriumil tõesti laiaulatuslikud lahingud Ukraina ja Vene vägede vahel. Märkimisväärseid kaotusi oli mõlemal poolel, eriti Ilovaiski all. Vene poolel hukkunute arvu on raske hinnata, kuid kõige järgi otsustades saabus Venemaa linnadesse vähemalt 150 surnukeha märkega „Gruz-200“ („Veos-200“).

Jašin kirjutab, et sõltumatutele uurijatele ei tegutsenud vastu mitte ainult ametivõimud, vaid ka hukkunute omaksed. Nemtsovi allikate teatel saab seda seletada sellega, et hukkunute sugulased said kompensatsiooniks märkimisväärse raha: kolm miljonit rubla (praeguse kursiga 48 000 eurot). Selle vastu anti allkiri vaikimise kohta kriminaaljuurdluse ähvardusel.

Teine surnukehade laine saabus Venemaale Jašini sõnul selle aasta jaanuaris ja veebruari alguses. Hinnanguliselt hukkus Ukraina idaosas vähemalt 70 Vene armee sõjaväelast. See oli seotud konflikti eskaleerumisega eriti Debaltseve all. Seekord vabastati Donbassi saadetud Vene sõdurid ametlikult teenistusest juhtkonna nõudmisel. Komandöride ausõnaga garanteeriti Vene sõduritele, et nende haavata saamise või hukkumise korral saavad nende omaksed rahalist hüvitist, mis on võrreldav nende summadega, mida maksti eelmise aasta suvel, kirjutab Jašin.

Tegelikkuses mingeid hüvitisi sugulased seekord ei saanud, teatab Jašin. Ametlikult ei saanud kompensatsiooni nõuda, sest ametlikult ei olnud hukkunud enam Vene sõjaväelased.

Omaksed hakkasid väljendama rahulolematust ja otsima juriste, kes võiksid nende õigusi kaitsta. Tänu sellele jõudis informatsioon Nemtsovini. Avalikult esineda nad aga Jašini sõnul kartsid, sest enne sõdurite Ukrainasse saatmist oli neilt kõigilt võetud allkirjad vaikimise kohta. Nemtsovi allikad kinnitavad, et kärarikas kriminaalasi Svetlana Davõdova üle, keda süüdistati kodumaa reetmises, oli mõeldud nende sõdurite lähedaste hirmutamiseks, kes mõtlesid ajakirjanikega ühendust võtta.

Jašinil õnnestus raskustega Nemtsovi allikatega siiski rääkida. Mingeid dokumente kardavad nad aga väga avaldada. Veel rohkem kardavad nad avalikult esineda, märgib Jašin. Paljudele hukkunute lähedastele avaldatakse pidevalt survet ning nad ei karda mitte ainult kriminaalasju, vaid ka füüsilisi arveteõiendamisi. „Kui juba Nemtsov lasti Kremli müüri ääres maha, siis meiega Ivanovos võidakse teha mida iganes,“ räägivad inimesed Jašinile. Isegi lubatud raha ei julgeta enam küsida: elu ja tervis on kallim.

Jašin lubab, et raport avaldatakse aprillis.