72-aastane erukindral, kelle stiil poliitikas on toonud talle hüüdnimeks “Buldooser”, juhtis päev enne teisipäevaseid valimis peaminister Ehud Baraki ees nii suurelt, et keegi ei oota valimistelt üllatusi.

Sharoni võit oleks kroon pikale ja vastuolulisele karjäärile, mille vältel Sharonile on saanud osaks nii sõjalised kui poliitilised triumfid, kuid ka sunnitud tagasiastumine kaitseministri kohalt seoses süüditunnistamisega Lliibanoni Palestiina põgenike seas toime pandud veresaunas.

Palestiinlased süüdistavad Sharoni viiendat kuud jätkuva vägivallalaine provotseerimises mullu septembris, kui parempoolsete liider külastas Jeruusalemma pühamut, mida austavad nii moslemid kui juudid.

Iisraelis peetakse Sharoni seevastu kindla käe ja tugeva tahtejõuga patrioodiks. Paljude iisraellaste arvates on palestiinlaste ülestõusu ajal just seda vaja, teised aga toetavad teda protestiks Baraki vastu.

Sharon tõusis sõjaväeteenistuses kindralipaguniteni, 1973. aasta Lähis-Ida sõjas sai temast tänu Suessi kanali ületamisele rahvuskangelane.

Samal aastal lülitus Sharon poliitikasse ning on olnud nii põllumajandus-, kaitse-, elamuehitus-, infrastruktuuri- kui välisminister.

Kaitseministrina juhtis ta 1982. aastal Iisraeli invasiooni Liibanoni, saates oma väed koguni Beirutisse. Sharoni maine sai aga rängalt kanatada Iisraeli liitlaste, Liibanoni kristliku maakaitseväe korraldatud veresaunadega palestiinlaste põgenikelaagrites 1982. aasta septembris, mistõttu ta oli järgmisel aastal sunnitud valitsusest lahkuma. Paljud araablased nimetavad Sharoni siiani “Beiruti timukaks”.

Iisraeli Araabia naabrid pole varjanud oma meelepaha Sharoni tõenäolise võidu üle, mis nende sõnul võib kaasa tuua sõjategevuse vallandumise kogu regioonis.

Palestiina president Yasser Arafat on öelnud, et Sharoni võidu korral ei ole rahu võimalik.

27. veebruaril 1928 Briti võimu all olevas Palestiinas sündinud Sharon on Läänekalda ja Gaza sektori juudi asunduste järjekindel toetaja. Sharon ise eitab, nagu oleks tema külaskäik Templimäele vallandanud praeguse Palestiina ’intifada’, väites, et palestiinlased kasutavad seda lihtsalt ettekäändena oma vägivallale. Kuid enamik Lääne liidreid kritiseeris Sharoni sammu ja peab teda vähemalt osaliselt süüdlaseks praeguse vägivallalaine eest.

Sharon on öelnud, et on valmis alustama rahukõnelusi kohe, kui palestiinlaste ülestõus lõpeb, kuid ei toeta kõneluste pidamist vägivalla jätkudes. Sharon on nõustunud Palestiina riigi loomisega Gaza sektoris ja osal Läänekaldast, kuid on valmis loovutama palestiinlastele tunduvalt vähem alasid kui Barak.