Tuhanded perekonnad on lahutatud pärast seda, kui 2003. aastal keelati Jordani jõe läänekalda palestiinlastel nende Iisraelis elavate perekondadega ühineda, mida põhjendatakse 2000. aastal alanud palestiinlaste ülestõusu — intifadaga seotud turvakaalutlustega, vahendab Reuters.

Iisraeli araablased — need palestiinlased, kes jäid paigale, kui Iisraeli riik loodi, mitte ei põgenenud või ei olnud sunnitud kodust lahkuma nagu sajad tuhanded teised — kurdavad, et riiklik rassism ja araablaste seadusevastane tapmine on intifada algusest sagenenud.

Pärast 1948. aastat jäi Iisraeli 120 000 araablast ning neile anti Iisraeli kodakondsus. Praegu tahab üks viiendik Iisraelis elavatest araablastest, et neid kutsutaks palestiinlasteks.

Iisrael eitab, et ta araablasi diskrimineerib, väites, et kõigil kodanikel on hääleõigus ning nad on seaduse ees võrdsed. Araabia keel on heebrea keelega koos Iisraeli riigikeel.

Araablased väidavad, et neil on raskusi töö- ja elukoha leidmisega ning maa ostmisega.

Iisraeli Kodanikuõiguste Liidu andmetel tõusis araablastevastaste rassistlike intsidentide arv Iisraelis 2006. aastal 26 protsenti. Vaesust esineb araablaste seas neli korda rohkem kui juutide seas.

Iisraeli 120 liikmelises parlamendis on 12 araablast, nende hulgas ka üks valitsuse liige, kuid ametnikkonnast on araablasi vaid 8 protsenti.

Iisraeli peaministri Ehud Olmerti esindaja Mark Regevi sõnul Iisraeli araablastel suuremad vabadused ja kodanikuõigused kui ühelgi nende rahvuskaaslasel teisel pool piiri.

Iisraelis elab praegu 1,5 miljonit araablast ja 5,5 miljonit juuti. Läänekaldal, Gazas ja Ida-Jeruusalemmas elab 3,8 miljonit palestiinlast.