„Minu hinnangul peaks igas riigis olema terve tasakaal vaba sisediskussiooni ning selle vahel, kuidas me ajaloost välismaal räägime. Ma ei leia, et oleks mõistlik üritada kontrollida diskussioone kodus ning viia ellu naabritele suunatud mälupoliitikat. Selline olukord valitseb Venemaal,“ ütles Vilniust väisav Yale'i ülikooli professor BNS-ile.

„On normaalne ja vältimatu rääkida ajaloost, ent oleks palju parem, kui see toimuks ilma Venemaa ametliku seisukohata,“ kinnitas ta, viidates, et ajaloolased võiksid oma uurimusi teha koos kolleegidega näiteks Poolast, Iisraelist ja Ameerikast.

„Kui riigil on ametlik ajalooline seisukoht, siis on see probleem, sest tavaliselt on need seisukohad oma olemuselt ekslikud, lisaks sellele võivad riiklikud ajaloolised seisukohad olla vastuvõetamatud naabritele,“ selgitas professor.

„Suures poliitikas võib olla nii, et ehkki on teada, et riiklikud seisukohad on vastuvõetamatud, järgitakse neid rangelt. Poliitilises mõttes tuleb leida keel, mis ei oleks riiklik keel. Venemaa seda ei tee,“ viitas Snyder.

Ajaloolane viitas ka sellele, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ajalugu mõistetakse ebapiisavalt.

„Kõigil on mingi osa (ajaloost), ent keegi ei valda seda täielikult. Te võite öelda, et lääs ei mõista Ida-Euroopa ajalugu, ja suures osas vastab see tõele, ehkki nad mõistavad mõningaid asju, näiteks holokausti, mida mina nimetan Ida-Euroopa sündmuseks,“ märkis ta.

„Me hindame neid kuritegusid tavaliselt sellest seisukohast, mis juhtus minu riigiga, vahel mõtleme sellele, mida tegid natsid või mida tegid sovetid. Raamatus („Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“) tegin katse kanda need kuriteod teatud koha ja ajaruumi, hinnata nende omavahelist seotust. Tavaliselt seda ei tehta, isegi kui inimene tunneb huvi rahva kannatuste või ideoloogiate erinevuste vastu,“ osutas Snyder.