Hongkongi juhil tuli Hiina pika ninaga jätta

 (5)
Hongkongi juhil tuli Hiina pika ninaga jätta
Foto: AP

Hongkongi valitsusjuhil Carrie Lamil ei tule oma territooriumi seadusandliku kogu toetuse pärast muretseda: talle on lojaalne arvestatav enamus parlamendist. Ta on maismaa-Hiina sõber ja ka viimane seisab vankumatult tema selja taga. Hoolimata sellest tuli Lamil laupäeval loobuda oma kuudepikkustest püüdlustest võtta vastu seadusemuudatus, millega valitsusel oleks võimalik inimesi hõlpsamalt Hiinale välja anda.

Otsuse näol oli tegemist suurima poliitilise tagasikäiguga järjestikustes järeleandmistes mandri-Hiina võimudele alates president Xi Jinpingi võimuletulekust 2012. aastal, märgib ajaleht The New York Times.

Tohutud rahvamassid tulid seadusemuudatuse vastu viimastel nädalatel tänavatele meelt avaldama ning aina enam teatati ka vägivaldsetest intsidentidest protestidel. Ärikogukonna liidritel tuli Lamile selg keerata. Ja ka Pekingis hakati juba kahtlema, kas Hongkongi liider üldse hakkas pidama teravat poliitilist võitlust mõistlikul teemal, kui autonoomse territooriumi elanike õigusi- ja vabadusi saaks efektiivsemalt piirata neile prioriteetsete rahvuslike julgeolekuseaduste rakendamisega.

Seotud lood:

Hongkongi valitsus on hirmul, et avalikkusele, ennekõike nooremale elanikkonnale võib jääda mulje, et ainus viis, kuidas vastuoluliste seaduseelnõude vastuvõtmist peatada, on vägivaldsete aktsioonide läbi.

Nädala eest tuli Hongkongi tänavatele rahumeelselt protestima enam kui miljon inimest. Territooriumi valitsuse seisukoht hakkas muutuma aga alles pärast senistest oluliselt väiksema demonstratsiooni toimumist sel kolmapäeval. Aktsioon, mis sai alguse rahumeelselt, muutus õige pea vägivaldseks, kui osa meeleavaldajatest asus politseinikke kividega loopima, jäädes seejärel korrakaitsjate pisargaasi ja kummikuulirahe alla.

Valitsusjuht eitas laupäeval pressikonverentsil, et tegi otsuse, vältimaks edasist vägivalda pühapäevasel protestikogunemisel. „Meie otsusel ei ole mingit pistmist sellega, mis võib juhtuda homme,“ ütles Lam. „Otsusel ei ole mingit pistmist eesmärgiga – sooviga – olukorda rahustada.“

Jean-Pierre Cabestan, Hongkongi baptistide ülikooli politoloog jääb aga selles osas spektiliseks. Tema sõnul ei olnud nädalatagune perekonnasõbralik protestimarss võimudele sõnumi saatmiseks piisav. „Ilma vägivalla ja poliitilise surve avaldamiseta ei saa te midagi,“ ütles ta.

Anson Chan, kes on piirkonna endine kõrge ametnik ja demokraatia suur eestkõneleja, ütles: „Inimestel ei ole võimalik neil teemadel oma arvamust valimiskastide juures väljendada, mistõttu neil ei jää muud üle, kui tulla tänavatele oma häält kuuldavaks tegema.“

Hiina jaoks märgib kõnealuse väljaandmisleppe ümber toimuv järjekordset dilemmat, mida saadab soov taastada Hongkongi üle täielik kontroll, ja see tähendab, et riik ei taha elujõulisest demokraatiast oma poolautonoomsel territooriumil enam midagi kuulda. Ilma demokraatiata ei soovi suur osa Hongikongi elanikest aga elada, mistõttu seesuguste sammude astumine paiskab territooriumi valitsuse üljuhul kriisi, sest viimane kipub alahindama või ignoreerima avalikkuse hirme.

Üllatavaks tegi Lami taganemisotsuse ka tõsiasi, et tema valitsus hakkas juba vaikselt üle võtma mandri-Hiina valitsusametnike jutupunkte, et meeleavalduste organiseerimise taga on mõni välisriik. Järeldust põhjendati sellega, et nn demokraatia-aktivistidele meeldib kohtuda USA poliitikutega.

Hoolimata sellest ei kahelnud valitsus protestijate siiruses. „On kurb, et Hongkongi noori on manipuleeritud osalema minu hinnangul välisjõudude poolt korraldatud rahutustel,” ütles territooriumi mõjuvõimsama institutsiooni, valitsuse täitevnõukogu liige Joseph Yam.

Teed sellenädalase poliitilise fiaskoni hakati aga sillutama juba mullu novembris, leiab ajaleht. Toona sõitsid valitsusjuht Lam ja tema lähemad nõunikud Pekingisse, et kohtuda president Xiga, kes nõudis neilt pikas kõnes rahvusliku julgeoleku tagamist.

Xi näis saatvat sõnumi, et Hongkong ei saa tähtajatult edasi lükata oma põhiseadusest tulenevat õiguslikku kohustust, rakendamaks rahvusliku julgeoleku seadusi mässu, ülestõusu, lahkulöömise ja riigireetmise vastu. „Hongkongi ja Macau kaasmaalastel tuleks parandada konstitutsiooni rakendamisega seotud süsteeme ja mehhanisme,” rõhutas ta.

2003. aasta kogemus, mil tänavatele tuli meelt avaldama enam kui pool miljonit inimest, aga näitas, kui raske on siseriiklike julgeolekualaste õigusaktide vastuvõtmine. Toonagi tuli võimudel karmide seaduste vastuvõtmisest rahva pahameele tõttu loobuda.

Analüütikute sõnutsi on aga Peking mõistnud, et Hongkongiga tuleb talitada teistmoodi, ja kurjategijate väljaandmise seaduse nõudmine oli üks selle järjekordne avaldumisvorme.

Kui seadus oleks heaks kiidetud, võinuks sealsed võimud isikuid kinni pidada ja anda neid üle riikidele, sh mandri-Hiinale, millega Hongkongil pole ametlikult väljaandmislepet.

Taoline väljaandmisseadus võimaldanuks kriitikute sõnul Hongkongis praktiliselt kõiki, mitte ainult kohalikke elanikke kinni pidada ja Hiinasse trellide taha saata. Väljaandmiskava hõlmas 37 kuritegu. Kuigi poliitilisi kuritegusid loetelust ei leia, kardsid Hongkongi elanikud, et seaduse vastuvõtmine legaliseeriks viimastel aastatel ilmnenud tava inimesi röövida ja vägisi mandri-Hiinasse toimetada.

Hongkongi meeleavaldajate sõnutsi astutuks seaduse vastuvõtmisega samm mandri-Hiina õigussüsteemi poole, mille järgi Kommunistlik Partei saadab teisimõtlejaid ja dissidente regulaarselt kohtu ette. Ka võimaldanuks see külmutada sealsete ettevõtete varasid Pekingi soovil. „Kui seadus vastu võetaks, tähendaks see sellise Hongkongi surma, mida maailm on seni tundnud,” selgitas möödunud nädalal Hongkongi aktivist Ray Wong Toi-yeung.