Valitsuse hiljutine pealetung sissepiiratud Põhja-Süüria linnale on viimastel päevadel põgenema sundinud kümneid tuhandeid inimesi. Rünnak kujutab endast murdepunkti, mis paneb paika Süüria sündmustesse lennuväega jõuliselt sekkunud Venemaa ja lääne suhted.

Kui linna 2012. aastast kontrollinud Bashar al-Assadi vastased mässulised lüüa saaksid, ei jääks Süüria konfliktis järele enam kedagi peale al-Assadi režiimi ja ISIS-e. Kaoks igasugune lootus, et lahendus on võimalik leida läbirääkimistega, kuhu oleks kaasatud ka Süüria opositsioon. See ongi Moskva ammune eesmärk – tegelikult peamine põhjus, miks Venemaa nelja kuu eest sõjaliselt sekkus.

Samal ajal kui Aleppo saatus kõigub noateral, on need sündmused paljastanud – ilmselt rohkem kui miski muu konflikti algusest saadik –, missugune seos on Süüria tragöödia ning lääne ja eriti Euroopa nõrgenemise vahel. Moskva pole seda vastastikust sõltuvust üksnes vaikides pealt vaadanud, vaid on sellele ka kõvasti hagu alla andnud.

Vladimir Putin kopeerib Süürias strateegiat, mida ta kasutas Tšetšeenias: täiemõõduline pealetung asustatud aladele, nii et mässulised kas hävitatakse või sunnitakse taganema.

Venemaa strateegilised eesmärgid ulatuvad siiski märksa kaugemale. Putin tahab küll kindlustada Venemaa võimu Lähis-Idas, kuid tegelikult mõlgub tal mõttes hoopiski Euroopa.

Loe The Guardiani ajakirjaniku arvamuslugu homses Eesti Päevalehes!