Ruben rääkis, et ei mäleta lennuõnnetusest midagi ning talle ei oldud veel vanemate Patricku ja Trudy ning 11-aastase venna Enzo kaotusest räägitud. Telefoni andis De Telegraafi ajakirjaniku küsimuse peale Rubenile üks teda Tripoli haigla intensiivraviosakonnas ravinud arstidest.

Arst lasi ajakirjanikul Rubeniga mõne minuti rääkida. Kuuldes oma nime ja sõnu: „Hallo, Ruben, kas sa kuuled mind?” reageeris poiss esialgu emotsionaalselt. Kui ta aga aru sai, et telefonis ei räägi keegi perekonnaliikmetest, muutus ta rahulikumaks. Poisi arvates oli väga tore, et ta saab jälle oma emakeelt rääkida ja ta ütles, et tal läheb päris hästi. „Minu nimi on Ruben ja ma olen Hollandist. Mul läheb hästi, aga mu jalad teevad hirmsasti valu,” ütles poiss, kes sai lennuõnnetuses mitmeid raskeid luumurde ja keda mitu tundi opereeriti.

Ruben ei osanud öelda, mis temaga juhtus ja ei teadnud, et lennukiga alla kukkus. „Ma laman siin haiglas. Siin on mehed ja naised. Ma ei tea, kuidas ma siia sattusin, ma ei tea rohkem midagi,” ütles Ruben. „Ma tahan lihtsalt paraneda. Ma tahan pesta, riidesse panna ja paraneda.”