Selliseid radareid on juba ammu kasutatud ballistiliste rakketide startide ja raskepommitajate lähenemise avastamiseks. Mõningaid OTH-radareid on modifitseeritud ookeani siledat pinda ära kasutades avastama suuri objekte nagu laevad. Odavamad ja võimsamad arvutid võimaldavad sellistel OTH-radaritel määrata täpsemalt laevade asukohti tuhandete kilomeetrite kaugusel, kirjutab Strategy Page.

Hiina põhirelv oleks DF-21 ballistiline rakett, mis on varustatud võimsa lõhkepea ja juhtimissüsteemiga, mis võib avastada ja tabada merel lennukikandjat. DF-21 tegevusulatus on 1800 kilomeetrit ja see on tavaliselt varustatud 300 kilotonnise tuumalõhkepeaga.

Arvatakse, et hiinlased on taasloonud või varastanud 1970. aastate tehnoloogia, mida kasutati USA Pershing-tüüpi ballistilistes rakkettides. Ka Pershingi tegevusulatus oli 1800 kilomeetrit ja see võis tabada 30 meetri täpsusega. See oli võimalik, sest juhtimissüsteemil oli oma radar.

Ammu on levinud kuulujutud, et hiinlastel on samasugune süsteem, kuid katsetusi pole tehtud. Kui hiinlased suudavad luua „lennukikandjatapja” versiooni DF-21-st, peab USA merevägi modifitseerima Aegis raketivastaseid süsteeme, et kaitsta oma lennukikandjaid. On olemas ka elektroonilised võimalused DF-21 radari pimestamiseks. Hiinlaste jaoks on problemaatiline ka üldise info saamine, kus sihtmärgiks olev lennukikandja asub, enne kui DF-21 välja lastakse. See ei ole võimatu, kuid võib olla keeruline.

Hiina arendab oma tehnoloogiat ja on ainult aja küsimus, millal nad selleks võimeliseks saavad.