Niemeläineni sõnul on Ilvese ametiaja lõppemine Soome välispoliitilise juhtkonna jaoks kindlasti kergendus, sest kuigi Ilves on Soomes üsna populaarne, on tema ametiajal Soome ja Eesti suhted olnud halvad ja lausa umbusklikud. Niemeläineni sõnul näivad Ilves ja Soome president Sauli Niinistö omavahel erakordselt halvasti läbi saavat.

„Eesti ja Soome juhtidel on erinev arusaam sellest, kuidas tegelda suhetega Venemaaga avalikkuse ees. Tallinnas peetakse Soome Venemaa-kurssi liiga järeleandlikuks. Helsingis Eesti kurssi ettevaatamatuks,“ kirjutab Niemeläinen.

Need erimeelsused on Niemeläineni sõnul võimendunud pärast Krimmi annekteerimist 2014. aasta kevadel ja olukorra pingestumise algust Läänemere piirkonnas. Niemeläineni hinnangul on kõnestiilide erinevusel oma ajaloolised põhjused, kuid kindlasti avaldab mõju ka Ilvese isik. Erinevusena toob Niemeläinen välja ka selle, et Eestis juhib president oma kõnedega, Soomes juhib president välispoliitikat ka praktikas.

„Jutt käib seega ennekõike erinevustest rääkimises. Riikide analüüsid Venemaa kohta on üsna samasuunalised,“ märgib Niemeläinen.

Nendel lahknevustel diplomaatilises kultuuris on otsene seos vaidlusküsimuse ehk Soome NATO liikmelisusega.

Soome välispoliitilises juhtkonnas oldi pikka aega ärritunud selle pärast, et eestlased, eesotsas Ilvesega, „juhendasid“ Soomet NATO liikmeks astuma. Helsingis peeti seda lobitööd Niemeläineni sõnul vastumeelseks, sest selles nähti Ilvese katset lükata Eesti kaitsmine Soome õlule.

„Nüüd näivad pinged olevat suurenenud, mis võib viidata sellele, et Eesti presidendi vahetumisel ei ole tingimata suurt mõju,“ kirjutab Niemeläinen. „Helsingis on nimelt viimasel ajal tugevnenud arusaam, et Eesti üritab aktiivselt takistada Soome ja Ühendriikide sõjalise koostöö tihenemist. Selle nägemuse järgi tahab Eesti Soomet NATO-sse, aga on vastu kõigele muule. Nüüd räägitakse seega juba hoopis teise tasemega asjast kui ärritus."