Põhja-Gröönimaa Thule lennuväebaasil on alates 1950. aastatest, kui see loodi, olnud USA jaoks tohutu strateegiline tähtsus, sest sealt on võimalik radari abil jälgida üle põhjapooluse saabuvaid rakette, vahendab BBC News.

Pentagon uskus, et Nõukogude Liit ründaks tuumasõja alustuseks kõigepealt Thule baasi ning nõnda alustati 1960. aastal „Chrome Dome” missioone. Selle koodnime all mõisteti tuumarelvastatud pommitajate B52 pidevat tiirutamist Thule kohal, et suunduda otse Moskva peale, kui Nõukogude Liit oleks baasi hävitanud.

21. jaanuaril 1968 toimus aga ühel sellisel missioonil õnnetus.

B52 meeskonnaruumides süttis tulekahju, mis väljus kontrolli alt, meeskond katapulteerus ning lennuk kukkus Thule lähedal jääle.

Algas kuid kestnud ulatuslik operatsioon tuhandete väikeste lennukitükkide kokkukogumiseks külmunud lahelt, samuti 1,85 miljardi liitri jää kokkukogumiseks, millest osa sisaldas radioaktiivset materjali.

Nelja tuumarelva ümbritsevad lõhkelaengud plahvatasid, kuid tuumarelvi ennast need plahvatama ei pannud, sest need ei olnud meeskonna poolt aktiveeritud. Pentagon väitis, et kõik neli tuumarelva hävisid.

BBC valduses olevate dokumentide järgi mõistsid õnnetuse uurijad mõne nädala jooksul, et nende käes on ainult kolme tuumarelva osad. Aprillis tehti otsus saata Thule baasi Star III allveelaev, et otsida kadunud pommi seerianumbriga 78252.

Juulis koostatud dokumendis on öeldud: „Fakti, et see operatsioon sisaldab objekti või kadunud relvaosa otsinguid, tuleb käsitleda salajasena NOFORN.” (Viimane sõna tähendab, et asja tuleb hoida salajas välisriikide eest.) „Suhtlemisel taanlastega [kelle valdus Gröönimaa on] tuleb operatsiooni nimetada kokkupõrkekohaaluse merepõhja uurimiseks, kordan, uurimiseks.”

Veealuseid uuringuid segasid tehnilised probleemid, saabus talv ja laht jäätus kinni. Tekkis paanika.

Lisaks sellele, et tuumarelvaosad sisaldasid uraani ja plutooniumi, oleks need võõrastes kätes paljastanud tuumalõhkepea tootmise salajasi üksikasju.

Otsingud lõpuks siiski lõpetati. Dokumentides sisalduvad diagrammid ja märkused näitavad, et kogu ala, kuhu lennuki rusud olid laiali kandunud, ei olnud võimalik läbi otsida.

Uurijate arvates ei oleks keegi teine suutnud salajasi pommiosi leida, kui nemad seda ei suutnud, ning radioaktiivne materjal hajub nii suures veekogus, muutudes kahjutuks.