Gore’i ohustavad isikuomadused
Paljud analüütikud leiavad, et tänu ameerika majandusõitsengule peaks Gore’il olema lihtne saada president Bill Clintoni järeltulijaks. Ent Gore kahjustas oma väljavaateid kolmes televäitluses Bushi vastu, kus Gore näitas kahtlemata suuremaid teadmisi, kuid oli niisama kindlalt vähemmeeldiv kandidaat.
Esimeses debatis puistas Gore oma vastase üle faktide ja arvudega, kuid rikkus ise mulje, ohates valjult ja pööritades silmi, kui Bush rääkis. Veel hullem, ta vassis paar korda faktidega, andes Bushile taas võimaluse seada tema usaldusväärsus ja ausus kahtluse alla.
Teises väitluses tahtis Gore nii kangesti varasemaid vigu vältida, et ei osutanud Bushile peaaegu mingit vastupanu. Alles kolmandas debatis jõudis Gore oma tippvormi, kuid siiski otsustasid paljud valijad, et nad eelistavad lobedamat ja rahulikumat Bushi.
Aasta esimesed kuud suurelt Bushile alla jäänud Gore jõudis 17. augustil kõnega demokraatide rahvuskonvendil rivaalile kannule. Kõne ning sellele eelnenud pikk ja kirglik suudlus abikaasa Tipperiga pani paljud valijad Gore’i uue pilguga vaatama.
Lühikese ajaga tegi Gore 17-protsendise vahemaa tasa ja läks mõneks ajaks Bushi ees juhtimagi. Ent Gore’il ei õnnestunud oma edu kindlustada ning septembris ja oktoobris olid kandidaadid peaaegu võrdsed.
Gore’i probleemiks pole kunagi olnud teemade valdamine, vaid pigem kalduvus liialdada oma saavutustega ning tõsine kõnemaneer, mida on sageli võrreldud teisele klassile loengut pidava õpetaja omaga.
Gore’i tipphetk oli kõne demokraatide rahvuskonvendil, kus ta nimetati partei presidendikandidaadiks. Oma kõnes lubas Gore võidelda tavalise töötava perekonna eest "võimsate huvide" — suurte nafta-, tubaka- ja ravimikompaniide vastu.
Kriitikute sõnul ei saanud kunagi kindel olla, milline Gore mis päeval välja ilmub: kas kirglik ja rahvast üles küttev Gore või arvutiseerunud Gore, kes sülgab välja kuiva statistikat; populistlik Gore, kes võitleb "töötavate perekondade eest" või tundeline Gore, kes tahab endale au interneti loomise eest.
Ettevaatlik Gore šokeeris poliitikamaailma ja tegi ajalugu, valides oma asepresidendikandidaadiks juudi soost senaatori Joe Liebermani, kellega koos astutakse vastu Texase kubernerile George W. Bushile ja ekskaitseminister Dick Cheneyle.
Albert Arnold Gore juunior sündis 31. märtsil 1948 Washingtonis 32 aastat kongressis Tennesseed esindanud Albert Gore seeniori ja juristiharidusega koduperenaise Pauline Gore’i perekonnas.
Lapsena hüpitas Gore’i põlvel California vabariiklane Richard Nixon, kes aastaid hiljem presidendina aitas Gore’i demokraadist isa kongressist välja tõrjuda.
Teismelisena kuulas Gore pealt oma isa ja president John Kennedy telefonikõnesid. "Ma ei arvanud, et presidendid niimoodi räägivad," ütles ta hiljem isale.
Suure osa noorusest elas Gore Washington hotellis, suved veetis ta vanemate farmis Tennessees töötades.
Pärast Harvardi lõpetamist abiellus Gore Mary Elizabeth "Tipper" Aitchesoniga, astus vabatahtlikuna väeteenistusse ja teenis Vietnamis armeeajakirjanikuna.
Tagasi kodumaale jõudes asus Gore ajakirjanikuna tööle ajalehes The Nashville Tennessean. Tema sõnul ei huvitanud poliitika teda 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul vähimalgi määral. Kuid 1970. aastate keskel tekkis tal ajakirjanikuna poliitika vastu suurem huvi.
1976. aastal jäi vabaks esindajatekoha saadikukoht Tennessees ja Gore võitis selle. 1988. aastal kandideeris ta edutult demokraatide presidendikandidaadiks ning 1992. aastal kaalus taas presidendiks kandideerimist, kuid mõtles siis ümber. Demokraatide kandidaadiks sai tol aastal Clinton, kes valis Gore’i oma asepresidendiks.
