Jana on erialalt arst, günekoloog, Ilja aga firma direktor. Nad elasid Donetskis raudteejaama lähedal ja viie kilomeetri kaugusel lennuväljast. Suvel oli Jana sõnul kesklinnas ja teistes linnaosades vaikne, tulistati ainult piirkonda, kus nemad elasid, aga mitte iga päev, nagu praegu, päeval võis olla isegi vaikne. Kui algas kohutav tulistamine, anti haiglas käsk, et arstid kõige rohkem tule all olevatest piirkondadest ei pea iga päev tööl käima. Pärast öiseid tulistamisi vajas aga suur hulk rasedaid abi ja Jana oli sunnitud tööl käima, rääkis ta venekeelsele Delfile.

„Televiisorit vaadata inimesed Donetskis ei siis ega seda enam praegu ei saa,“ räägib Jana. „Muusikat kuulata samuti. Ja sellest, mida massiteabevahendite kaudu edasi antakse, ei hakka kellelgi kergem. Seda aga, mis toimub tänaval, on oluline kuulata. Te käite kodus ringi väga vaikselt, teil on kelder avatud, sest iga hetk lendab teie suunas Grad ja te peate jõudma keldrini joosta. Raketilöögi lähenemise teevad inimesed kindlaks iseloomuliku hääle järgi. Vilin tuleb, kõik on juba professorid.“

Kes tulistab, ei tea keegi, lisab Jana: „Millised sõjaväelased, ei oska ma öelda, liiguvad pidevalt tankide ja KamAZ-idega ringi. See pole esimene sõda minu elus. 1991. aastal elasin läbi Abhaasia sõja (ma sündisin Abhaasias, minu mees on põline donetskilane), 2008. aastal Gruusia sõja. Tavalisele surelikule pole seni keegi midagi seletanud nende sündmuste kohta. Nii juhtub ka Ukraina omadega. Televiisorit ei vaata ma ka siin, käin ainult perioodiliselt internetis, et saada teada, millised linna rajoonid on tule all, ja püüan kiiresti Skype'i teel sinna jäänud sõpradega sidet pidada. Kõik räägivad, et seal on sõda ja seal on hirmus.“

Jana sõnul ei osuta keegi Donetskis abi. On nälg, ei maksta pensione, palku, lastetoetusi. Mingeid võime ei ole. Inimesed on jäetud omapead. Kui pommitatakse, tuleb joosta keldrisse.

Ükskõik kuidas seal asjalood ka poleks, on Jana arvates olemas laud, mille taha maha istutakse ja läbirääkimisi peetakse. Verevalamist ning rahumeelsete elanike ja sõjaväelaste hukkumist ükskõik kummal poolel ei tohiks olla. „Petrovkas, kus elas minu ema, toimus hommikune tulistamine ja kui me sinna sõitsime, nägime, et igal pool lamasid laibad. Ja metsistunud koerad puresid neid, sest tahavad süüa,“ meenutab Jana.

Eestisse saabusid nad suvel, kaasas ainult seljas olnud riided. Polnud küttepuid ega süüa. Inimesed aitasid. Ühed tõid küttepuid, teised jope ja mütsi mehele, lapsele riideid, kolmandad makarone, kartulit.

Jana sõnul on Tallinn väga väike. Ja kohe leidsid nad need, kes on miskitpidi Ukrainaga seotud, nemad aitavad eriti palju. „Rahvas on teil siin väga soe,“ ütles Jana.

Kümneaastane Jevgenia õpib Pae gümnaasiumi viiendas klassis. Programm on Jana sõnul märksa lihtsam kui Ukrainas, kuid raske on eesti keelega. Jana ja Ilja seaduse järgi tööl käia veel ei tohi. Vastust varjupaigataotlusele tuleb oodata kuni kuus kuud. Elupaiga andis sugulane kuni järgmise aasta maini. Kuigi Jana pole varem Eestis käinud, pole ta eriti linna peale välja läinud – depressioon ei lase.

Teadaolevalt on maja, kus Jana oma perega elas, endiselt püsti, aga Donetskisse naasta ta ei taha. „Seal ei saa rahu. Ja nii alustan ma juba ei tea mitmendat korda nullist,“ ohkab ta.

Jana perekonda aidata soovijad võivad talle helistada telefonil 58904891.