Endine Põhja-Korea vang: olen rottidele südamest tänulik

Raamatu „Pyongyangi akvaariumid” autor Kang Chol Hwan oli 10-aastane, kui ta 1977. aastal koos perekonnaga Põhja-Korea pealinnast Pyongyangist Yodoki kardetud vangilaagrisse viidi. Kangi vanaisa oli Kim Il Sungi veidi kritiseerinud, ta kuulutati rahvavaenlaseks ja kogu pere kuulus ümberkasvatamisele.

„Eriti sügisel oli eluliselt tähtis varastada lisaks üliväiksele maisi päevanormile põldudelt puuviljatükikesi ja rohelisi lehekesi. Talveks tuli varusid koguda, et ellu jääda. Kui see ebaõnnestus, oli kõik lootusetult kadunud,” räägib Kang Hollandi ringhääkingu NOS-i vahendusel.

Kangi raamat on otsekui vangilaagris ellujäämise käsiraamat. Minategelase jaoks polnud miski tabu. Temast sai rottide püüdmise ja nendest toidu valmistamise meister. „Kõik eined ja lisapalad, mis ma rottidele võlgnen, muutsid minu arvamust nendest. Rotid muutusid üha kasulikumaks ja väärtuslikumaks ning ma olen neile südamest tänulik,” kirjutab Kang.

Perekonnal oli õnne. Nad kuulusid kategooriasse „parandatavad kurjategijad”. Neil oli võimalus kunagi vabaks saada. Yodokis oli aga olemas ka eraldatud range režiimiga ala, kus hoiti „parandamatuid kurjategijaid” ja nende lapsi. Nende karistus oli eluaegne ja vabadusse ei pääsenud nad enam kunagi.

„Need vangid olid heidetud ebainimlikku kummitustemaailma. Nad olid veel väärt ainult kuni surmani ränkrasket tööd tegema. Neid oli umbes 60 protsenti vangilaagri elanikest,” jutustab Kang.

Kümne aasta jooksul, mis Kang vangilaagris veetis, oli ta piinamiste ja hukkamiste tunnistajaks. Inimesi koheldi kui loomi. Ta nägi paljusid nälga ja kurnatusse suremas.

Üks kõige kohutavamaid mälestusi on õnnetus kaevanduses, kus töötasid lapsed. Osa kaevandusest varises sisse ja lapsed pidid ise surnuid ja haavatuid välja tooma. Kohe pärast seda saadeti nad tagasi kaevandusse, et nad oma töönormid täidaksid. „Ma olen vangilaagris õppinud, et inimlikul kannatusel pole piire,” ütleb Kang.

1992. aastal, paar aastat pärast Yodokist vabanemist, põgenes Kang Lõuna-Koreasse Souli. Seal juhib ta nüüd Põhja-Korea strateegiakeskust.

Abiorganisatsioonide andmetel on poliitiliste vangide hulk Põhja-Koreas 20 000. Riigis on aga suuri maa-alasid, kuhu abiorganisatsioonide esindajatel ligipääsu ei ole ja kus on teadmata arv salajasi vangilaagreid.

„Põhjakorealased on hirmust halvatud, muutus peab tulema väljastpoolt,” ütleb Kang Chol Hwan. Rahvusvaheline kogemus peaks tema arvates palju rohkem nende vabastamiseks tegema. „Sest neid koheldakse nagu orje.”