Elu pärast sõda: naer ja pisarad
Kokojev veetis mitu päeva haigla rõskes, kanalisatsiooni järele lehkavas keldris. Haigla kirurgid opereerisid osseedi ja vene võitlejaid räpases urkas, kus isegi täiesti terve inimene saaks ohtliku nakkuse. Tshinvali lahingu haripunktis oli haigla soppa uppunud kelder siiski etem kui ilma ühegi terve aknata jäänud maapealne osa.
Lahing käis haiglast kõigest sadakonna meetri kaugusel. Üks grusiinide mürsk tabas teisel korrusel asuvat traumatoloogiaosakonda, järgmine kolmandal korrusel olevat laborit. Kokojevi kabineti sein kummub seda tabanud lööklainest nagu kõverpeeglis, sest mürsk purustas üle koridori asunud labori välisseina ja lõi põrandasse kanalisatsiooniluugi suuruse augu.
Lasteaia betoonpiirdel, haavatud Miki-Hiire kõrval, hargneb auklikuks tulistatud pildiseeria vene muinasjutuga. Liivakastide ja kiikede vahel pole nüüd ruumi lastele, sest seal vedelevad padruni- ja mürsukestad ning -kastid. Niimoodi näevad välja linna kõik koolid ja lasteaiad.
5. keskkool näib Kaukaasia sõdade sümbolina. Peasissekäigu kohal krohvitud seinas haigutab inimesest suurem värske mürsuauk. Kooli kõrval asus veel 1990. aastate alguses jalgpalliväljak, kuid eelmises Gruusiaga peetud sõjas kaeti väljak hukkunud koolilaste haudadega. Nüüd kaevatakse sinna taas värskeid haudu.
Tshinvali 6. keskkool valiti kiireks taastamiseks, et vähemalt ühes kohas saaks 1. septembril mitmes vahetuses koolitööd alustada. Kooli taastatakse Venemaa eriolukordade ministeeriumi jõu ja vahenditega. Koolitrepil paneb algklasside õpetaja Nadina Sergejevna suurde vihikusse kirja lapsi, kes on sõjapaost tagasi jõudnud. Kaks päeva enne 1. septembrit teab kool vaid pooltest oma 700 õpilasest.
Venemaa poolt Tshinvalisse sisse sõites ääristab mõlemalt poolt teed mitme kilomeetri pikkune kivivaal. Üksnes aedade järgi saab aru, et siin asusid kunagi inimeste eluasemed. Pealtnägija sõnul olid kohe pärast sõjategevuse lõppu siinsed majad veel püsti, olgugi et põlenud või ilma akendeta.
Näib, et osseedid osutasid Gruusia armeele raevukat vastupanu igal tänavanurgal. Kuidas muidu seletada, et sõjategevuse käigus on linnapea Robert Gulijevi hinnangul kannatada saanud ligi 80 protsenti elamufondist. Tänavad on sõjapurustustest enamasti juba puhastatud ja ringi kõndides tekib absurdne tunne, nagu oleks kogu linn ühekorraga otsustanud vahetada vanad aknad uute vastu. Pealtnäha terve fassaadi ja katusega maja võib osutuda hoovi poolt elamiskõlbmatuks rusuhunnikuks.
Ühe rusudeks varisenud maja kõrval seisab kivistunud näoga noor osseedi naine. Kõnetamise peale mask laguneb, asendudes ahastuse ja pisaratega. Naine räägib, kuidas mürsk tabas maja öösel, kui nad magasid. Tema väike poeg mattus varingu alla, nii et lapse häält oli kuulda üksnes kusagilt sügavusest. “Ma ei mäleta, kuidas mina majast välja sain, ma ei mäleta, kuidas pääses minu poeg,” ahastab naine. “Kuid ühte ma tean — ma ei saa enam kunagi tagasi oma endist elu ja ma ise ei saa enam endiseks inimeseks.”
Venemaa presidendi asutatud ühiskondlik koda ja rahvusliku kuulsuse keskus viisid Eesti ajakirjanikud eelmisel reedel ühe esimese lääne grupina sõjas purustatud Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvalisse.
