Vinokurova kirjutab, et Šaltai-Boltai liige kirjutas talle ootamatult, küsis, kas ajakirjanik tahab isiklikult kohtuda ja tegi ettepaneku kohe Eestisse lennata. Vinokurova esitas mehele suunavaid küsimusi ja mõistis enda sõnul, et mees on see, kellena ta ennast esitleb. Kohapeal lubas ta ka tõendid esitada.

„Kohtume isiklikult, aga praegu kohe. Lennake õhtuse lennuga Baltikumi. Eestisse,“ ütles mees Vinokurovale.

Pärast Tallinna saabumist saatis mees Vinokurovale hotelli aadressi, kus nad kohtusid.

Mees tutvustas end Aleksandrina.

Vinokurova küsis, miks võttis mees vastu otsuse mask langetada.

„Pärast Lewise, Vladimir Anikejevi vahistamist muutus palju arusaamatuks,“ vastas Aleksandr. „Alguses kirjutas ta mulle, et ta arreteeriti kolmeks päevaks ja lasti hiljem lahti, võeti ära pass ja öeldi, et istugu Moskvas.“

Seega, pärast vahistamist novembris võttis Anikejev Aleksandriga ühendust?

„Jah. Ta kirjutas, ütles, et teda hoiti kolm päeva kinni ja lasti lahti, aga ei antud tagasi telefoni ja passi. Aga ta sai ühendust võtta. Lisaks sellele oli meil tulekahju puhuks välja töötatud algoritm. Kui ta näiteks satub mingisse hätta, kirjutab ta mingid sõnad. Näiteks nimetab mind Šurikuks. Seda ei toimunud.“

Aleksandr tunnistas, et Anikejevi kontolt võis kirjutada ka keegi teine, kuid Aleksandr küsis Anikejevilt küsimusi, näiteks tema koera nime.

„Pärast sain ma kolmandatelt isikutelt teada, et oli ebameeldivusi, ta vahistati. Pärast kirjutas ta mulle ise, kasutades turvatud kanalit. Mitte messenger’i, vaid turvatud kanalit. Ütles, et juhtus ebameeldiv asi, aga sekkusid tõsised inimesed. Ta ei öelnud, kes konkreetselt, aga ütles, et küsimus on lahendatud. Aga ma olen temaga palju aastaid läbi käinud, viimastel aastatel üsna lähedaselt. Tema käitumine muutus järsult, muutus selliseks, nagu on ajutraumaga inimesel. Ma esitasin küsimuse: „Kas sa oled kontrolli all või mitte?“ Ja palusin tal teha foto Jean-Jacques’ist Tagankal. Ta vastas, et on nõus, kuigi rääkis varem, et tal on külmetus ja ta ei välju korterist. Ma palusin tal saata Jean-Jacques’ist selfie. Umbes kahe tunni pärast saadab ta mulle sealt foto. Kõik klapib. Mina palun: „Pildista tšekki.“ Ta saadab tšeki foto, sellel on kaks kohvi, laud number see ja see, teenindaja see ja see. Ma valisin Jean-Jacques’i ja palusin teenindaja telefonile. Ta ajas mingit jama, küsisin. Kas selle laua taga oli üks inimene, sest kaks kohvi kümne minuti jooksul paistab kahtlane. Ta vastas, et oli üks inimene. Ja siis ma sain aru, et kuigi me olime sõbrad, palve peale kuhugi sõita ja saata tšeki koopia oleks Anikejev pidanud mu pikalt saatma. Edasi ütles ta mulle, et olukord läheb oma rada, on tulnud ettepanek jätkata projekti teises formaadis. Aga näe, teie, mina ja Konstantin (Tepljakov, viibib vahi all – toim) peate sõitma Moskvasse. Konstantini võib-olla Vladimir palus kunagi appi,“ rääkis Aleksandr.

Moskvasse pidi Aleksandr enese sõnul sõitma ohutuse eesmärgil. Öeldi, et projekt võib jätkuda, aga nagu ütles Anikejev – või kes iganes tema nime alt kirjutas – pidi kohale sõitma enda ohutuse eesmärgil. Anikejev või kes iganes see oli, ütles Aleksandrile veel, et ta võeti kinni Ukraina eriteenistuste palvel. Anikejevi sõnul palus keegi kõrgetasemeline soosija tal midagi Ukraina seltsimeeste kohta välja uurida. Väidetavalt jättis ta nii palju jälgi, et ta vahistati Venemaal Ukraina palvel, kusjuures ta oleks pidanud Ukrainasse naasma. „Mida ta küll Ukrainas nii sisse soolas, et ta vahistati väljalennul Minskist Pulkovosse?“ imestas Aleksandr.

Aleksandr mõistis enese sõnul kiiresti, et Anikejev on vahistatud. Samuti mõistis ta, et käib eriteenistuste operatiivmäng. Samal ajal kutsus Anikejev Venemaale ka Tepljakovi, sest Tepljakovil ei olnud raha, ja ta nõustus. Aleksandrile kirjutas Anikejev, et on olemas uus kuraator ja tuleb raha, aga on tingimused, et kõik istuksid Moskvas ja kõik oleks kontrolli all. Aleksandr keeldus. Aleksandri sõnul lepiti interneti teel kokku, et ta lahkub projektist. Pärast seda muutis Anikejev ära kõik Šaltai-Boltai sotsiaalmeedia salasõnad.

„Ta ütles, et „eripagunid“ räägivad, et kõik läheb hästi, aga nende tingimus on, et tuleb kohale tulla. Mind selline variant ei rahuldanud ja ma ütlesin, et lahkun projektist. Kellel need (salasõnad) praegu on – Anikejevil või FSB-l – ei tea,“ ütles Aleksandr.

Vinokurova küsis, miks Anikejev üldse Venemaale sõitis.

„Nagu rääkis Anikejev, olid tal partnerid, kellega ta pidi kohtuma. Ta ütles, et olid kõrgetasemeliste isikute katsed, kes olid meid juba tabanud, aga tahavad meiega koostööd teha. Enne seda oli informatsioon, et meid jahib juba mitu teenistust, sealhulgas sõjaväe vastuluure kaitseministeeriumi kohta avaldatu pärast. Ma ütlesin Anikejevile, et seda ei tohi teha. Aga tema ütles, et kõik on kontrolli all. Nemad ei mõista nalja, erinevalt tsivilistidest. Niisiis ütles Anikejev, et FSB on meid kindlaks teinud, aga on teinud ettepaneku tutvuda,“ ütles Aleksandr.

Aleksandri sõnul Anikejev närvitses, kui Venemaale lendas, aga raha oli vaja. Anikejevi sõnul küsis kõrgetasemeline FSB-lane talt pärast esimest kohtumist, kus ta peatub. Anikejev vastas, et hotellis Angleterre. FSB-lane ütles seepeale, et see pole ohutu, sest teda ajab taga sõjaväe vastuluure.

Vinokurova küsis, mida arvab Aleksandr FSB informatsioonijulgeoleku keskuse töötaja Mihhailovi riigireetmise asjast. Kas see on Šaltai Boltaiga seotud?

„Võimalik. Mihhailov oli seesama töötaja, kellest rääkis Anikejev. Aga selgus, et ka seda silovikki – võimalik, et Mihhailovit – jälgiti. Ja edasine pole selge. Kas teda jälgiti ja episood Šaltaiga sai põhjuseks või vastupidi,“ vastas Aleksandr.

Vinokurova küsis Aleksandrilt, milline on tema isiklik edasine plaan, jääda Baltikumi, paluda poliitilist varjupaika?

„Tõenäoliselt jah,“ vastas Aleksandr.

Küsimusele, kas Šaltai-Boltai projektis on veel inimesi, keda pole vahistatud, vastas Aleksandr, et ei kommenteeri.

Pigem filosoofilisele küsimusele, kas nad on pigem režiimi vastu võitlejad või ärimehed, vastas Aleksandr, et kõik algas võitlusest režiimiga.