24. juunil avati Mustlas Rebase 110. sünniaastapäeval talle mälestustahvel, millel ta on kujutatud SS-i mundris. See on palju tähelepanu pälvinud ka Saksa ajakirjanduses. Kas Waffen-SS-i ohvitseri võib nii austada, küsib Kellerhoff.

Kellerhoff märgib, et Eesti valitsus distantseeris end mälestustahvlist, nimetades seda eraalgatuseks.

Kellerhoff tunnistab, et Rebane võitles esmajärjekorras Nõukogude rõhumise vastu oma kodumaal. Kellerhoff tuletab meelne Balti riikide okupeerimist 1940. aastal Molotov-Ribbentropi pakti järgi Nõukogude Liidu poolt, mis tõi kaasa rahvuslikult meelestatud Eesti elanikkonna rõhumise NKVD poolt. Kellerhoff kirjutab, et Rebane kaotas oma töö ohvitserina, töötas alguses ehitustöölisena ning ühines siis põrandaaluse võitlusega punaarmee okupantide vastu.

„Nii võis see talle näida vabastamisena, kui Wehrmacht 1941. aasta augustis Eesti vallutas. Rebasest sai alguses kohaliku omakaitse juht ja siis astus ta 1941. aasta 1. septembril vabatahtlikuna Wehrmachti. Eelkõige politseipataljonidesse võtsid Saksa väed kohalikke vabatahtlikke, nad pidid kaasa aitama okupeeritud alade „rahustamisele”. Kokku võitles Wehrmachti, politsei või SS-i üksustes teadete kohaselt üle 70 000 eestlase, kellest umbes 50 000 langes,” kirjutab Kellerhoff.

See, kas Rebase üksus, 184. Eesti politseipataljoni 15. kompanii osales juutide mõrvamises, ei ole Kellerhoffi sõnul teada. SS-i, Wehrmachti ja Saksa okupatsioonivõimude sellekohastes aktides Rebase nime teadaolevalt ei esine. Talvel 1941/42 paiskas Saksa armeegrupp Nord ka Eesti vabatahtlikud rindele, et hoida ära punaarmee läbimurre. Rebane ülendati hauptmanniks ja uue 658. idapataljoni ülemaks.

Kellerhoff mainib ka Rebase esimese Eesti vabatahtlikuna saadud Raudristi Rüütliristi 1944. aasta lahingute eest.

1944. aasta suvel võttis Rebase pataljoni nagu kõik vabatahtlike üksused üle Waffen-SS. Pataljonist sai 20. grenaderidiviisi tugevdus. Rebasest sai Sturmbannführeri auastmes Waffen-SS-i rügemendiülem. Teened rasketes kaitselahingutes viisid Rebase ülendamiseni Obersturmbannführeriks.

„Aga ka selles funktsioonis ei suutnud Rebane oma kodumaad kaua punaarmee eest kaitsta. Pärast rasket võitlust taganes Wehrmacht 1944. aasta septembris Eestist. Kohalikud vabatahtlikud lasti erru või võisid minna Saksamaale värskendamisele ja ümberformeerimisele. Paljud Rebase rügemendi liikmed lahkusid Waffen-SS-ist, et perekondade juurde tagasi pöörduda, kuid komandör läks koos lähedastega Saksamaale. Siin pidi ta varsti Sileesias edasi läände tungiva punaarmee vastu võitlema. 1945. aasta märtsis tõusis ta Waffen-SS-i Standartenführeriks (võrreldav Wehrmachti ooberstiga) ja sellega kõrgeima aukraadiga Balti vabatahtlikuks. Väidetavalt autasustati teda veel viimastel sõjapäevadel Rüütliristi Tammelehtedega, kuid selle kohta on vaid kinnitamata kuulujutte,” kirjutab Kellerhoff.

Pärast sõda tegutses Rebane kodumaal taas põranda all uue Nõukogude okupatsiooni vastu ja oli kontaktis Briti salateenistuse MI6-ga, märgib Kellerhoff. 1950. aastatel suurenes KGB surve Eesti rahvuslastele veelgi, nii et Rebane põgenes Saksamaa Liitvabariiki. Wehrmachti ja Waffen-SS-i endise ohvitserina ei olnud tal mingit probleemi seal vastu võetud saada, kirjutab Kellerhoff. Rebane elas kuni surmani 1976. aastal Baieris Augsburgis.

„Kui Eesti veteranide ühendus oleks austanud ainult sõjakangelast Alfons Rebast, oleks võinud teda kujutada Eesti armee või Wehrmachti vormis – viimasesse kuulus ta ligi kolm aastat ja seega kolm korda kauem kui Waffen-SS-i. Saksa regulaararmee vormis sai ta ka Rüütliristi. Et tema Eesti politseiüksuse osalemisest sõjakuritegudes pole vähemalt midagi teada, oleks Rebase austamisele Wehrmachti tunnustega vähe vastuväiteid olnud,” kirjutab Kellerhoff.

„Siiski valisid veteranid oma mälestustahvli jaoks Waffen-SS-i vormi. Selles tuleb tahes tahtmata näha poliitilist avaldust. Sellega on kodumaa-armastuse ja kommunismivastasuse vahel lõhestunud isik Alfons Rebane lihtsalt vahend provokatsiooni eesmärgil,” leiab Kellerhoff.

Liitu