DELFI UKRAINAS: Štšastjas ja Stanõtsja Luganskas relvarahu ei olnud

 (10)
DELFI UKRAINAS: Štšastjas ja Stanõtsja Luganskas relvarahu ei olnud
Foto: Delfi.lv

Štšastja linna, mis asub 15 kilomeetri kaugusel Luganskist, mainitakse viimastel päevadel tihti Ukraina relvajõudude teadaannetes seoses tulevahetustega. Eelmisel ööl oli linnas taas kuulda plahvatust – separatistide kontrollitud territooriumilt tulistati võimas mürsk.

Ootamatute tulistamistega on siin juba harjutud. Tuli avatakse tavaliselt õhtul, kui on pimedaks läinud. Tulistamist on kuulda ka öösel. Pärast kella 17 püüab enamik kohalikke elanikke majast välja minemist vältida. Arvatakse, et nii on ohutum. Varem elas linnas 15 000 inimest, nüüd kaks korda vähem.

Paljud ei pane alati kodus isegi tulesid põlema. On juhtunud, et on tegutsenud snaiperid. Eelmine reede oli eriti „kuum“, päeva jooksul kukkus linna territooriumile seitse mürsku.

Linna spordikompleksi juht Aleksandr Kolesnikov rääkis Delfile, et separatistide peamine sihtmärk on Luganski soojuselektrijaama kohalik soojustrass. Kogu sõja ajal on linn neljal korral sattunud suurema tule alla. Umbes kaks nädalat tagasi tabasid mürsud soojustrassi ja Štšastja jäi kaheks päevaks kütteta. Gaasi ei olnud peaaegu terve ööpäeva, elektriga varustamine õnnestus taastada päevaga.

Štšastjas kaitstakse soojuselektrijaama

Soojuselektrijaam asub kahe kilomeetri kaugusel separatistide kontrollitud territooriumist. Seda kaitsevad Ukraina vabatahtlike pataljoni Aidar sõdurid ja dessantväelased. Vabatahtlike pataljon sai oma nime väikese Aidari jõe järgi, mis suubub Štšastja lähedal Siverskõi Donetsi jõkke.

Kevadel ja suvel osalesid paljud aidarlased mitmetes tõsistes lahingutes. Paljud neist hukkusid. Endine Luganski elanik Vadim seisis augustis positsioonidel linna lähedal. Üheksa päeva jooksul toimusid suured lahingud, kui Vene armee peale tungis. Kui saadi käsk taganeda, ilmus silmapiirile Vene õhudessantvägede Pihkva diviis.

„Minu isiklikud asjad olid uazikul, millega oleksin pidanud sõitma ka ma ise. Aga tuttav tankist ütles, et istugu ma tema tanki. Istusingi. Sõitsime minema, aga uazikut tulistati. Sõda on õnneasi,“ rääkis Vadim.

Aidari sõjameestele on koht eraldatud betoneeritud keldris massiivsete raudustega. Magamiskottidel lamab kolm umbes 30-aastast sõdurit. Üks neist, Mõhhailo, on tudeng Kiievist, kes nagu paljud veetis eelmise talve Maidanil.

„Kui me siia saabusime, ei saanud me sõjast midagi aru. Palju meid ette valmistati? Naljakoht – neli päeva. Aga nüüd oleme me midagi õppinud,“ ütles Mõhhailo, kelle sõnul sõdivad eriti oskuslikult nende naabrid, Ukraina dessantväelased.

Stanõtsja Luganska

See asula asub vaid poolteise kilomeetri kaugusel separatistide positsioonidest. Delfi korrespondenti saatis Aidari 58-aastane vanemleitnant Ivan Makar, kes oli Ukraina ülemraada esimese koosseisu liige (1990-1994). Tema isa võitles Teises maailmasõjas Ukraina vastupanuarmees (UPA), vanaisa aga 1918. aastal Lääne-Ukraina rahvavabariigi armees.

Enne asulat on ristmikul suur kontrollpunkt. Pilt on nagu sõjafilmis: pommilehtrid, põlenud soomuk, purustatud torniga tank, puude ladvad nagu vikatiga lõigatud. Siin paikneb Ukraina armee allüksus. Ülem keelab kategooriliselt pildistamise. Pärast dokumentide kontrolli muutub ta palju seltskondlikumaks.

Alates 9. detsembrist ei ole tulistamine neid „häirinud“, aga enne oli see regulaarne. Tulistati öösiti, Gradidest ja teistest relvadest. Mis on kõige ohtlikum? Kui ei jõua varjuda, on kõik ohtlik. Grad katab kildude tõttu suure maa-ala, lask haubitsast võib aga osutuda surmavaks, kui tabamus on täpne.

Paljud hooned asulas on purustatud. See juhtus juba suvel, kui Stanõtsja Luganskat ründas Vene lennuvägi. Ühele tänavale oli paigutatud Ukraina armee üksus. Ülem, Dnipropetrovski reservohvitser, oli kunagi teeninud tankide peal. Enne kohale saatmist toimus kaks kuud õppetöö. Sel ajal tehti korda ka vana tehnikat, mis on tihti üle 30 aasta vana. Kõik on õlitatud, suurtükid õnnestus vahetada ja nüüd töötab kõik hästi.

Küsimusele, kas ukrainlased vastavad tulistamisele, vastab ülem, et loomulikult, kuidas siis teisiti. Kui Ukraina väed liiguvad oma tehnikaga väljale, separatistid ei tulista. Viimane kord oli tulistamist kuulda kolm päeva tagasi. Üldiselt asulale tuld ei anta. Peamine sihtmärk on Ukraina sõdurite positsioonid. Ja alles hiljuti ühel hommikul, kui kontrollpunktis oli palju sõiduautosid ja väikebusse, hakati tulistama. Õnneliku juhuse tõttu ohvreid ei olnud.