DELFI UKRAINAS: Reportaaž pommitatud linnast: augud kortermajades, puudub veevarustus, gaasi antakse nagu jumal juhatab

 (60)
Vaata fotosid!
Ukraina Debaltsev
Foto: Silver Meikar

Vanamemm küürutab ja nobedad näpud asuvad tööle. Punane ämber on peaaegu täis. Kuid tema näppe ei värvi sügismarjade mahl, vaid söetükkide must puru. Kirdest Debaltsevesse kostev kaugtule müra ei sega teda kuidagi valmistumaks saabuvaks külmaperioodiks.

Kellel võimalik, need on lahingute tulipunktidest lahkunud. Kuid paljudel ei ole selleks raha ega ka kuskile minna. Just paljude vanemaealiste ning vaesemate perekondade jaoks on sõda paratamatu reaalsus, milles tuleb õppida ellu jääda.

Debaltseva tavaelanikud elavad sõjas alates juuli keskpaigast, kui Ukraina armee alustas pealetungi. Linn vabastati terroristidest 24 juulil, kuid “vabastamine” on siin paljude tavaelanike jaoks sama irooniline sõnakõlks kui “vaherahu”.

“Separatistid meid ei seganud, aga siis alustas Ukraina armee pealetungi,” seletas daam viiekümnendates. “Nad kutsuvad seda “vabastamiseks”, aga mis vabastamine see on, kui pärast seda tulistatakse linna pidevalt ja need, kes ei hukku, peavad elama pidevas hirmus.”

Tige rahvasumm on kogunenud korrusmaja vahele õuele, et vaadata varahommikuse GRADi raketirünnaku tagajärgi. Viienda korruse korteri köögi välissein on kadunud, killud ja lööklaine on purustanud ümbruskaudsed aknad. Õhk on täis betoonipuru ja masendust.

Seotud lood:

See pole selle siseõuega ümbritsetud üheksa- ja viiekorruseliste elanike jaoks kaugelt esimene kord, kui tuleb klaasikilde ja tellisepuru kokku korjata ja tühjadele akendele vineeri ette lüüa. Selles, et linna vabastamisel langes siia Ukraina armee “kingitus”, pole neil mingit kahtlust, aga kes pärast seda on linna tulistanud, sellele ei taha nad vastata.

“Võib-olla (DNR-i/LNR-i) relvastatud võitlejad,” antakse minu küsimusele ebalev vastus ja lisatakse veendunult. “Aga kui siin poleks Ukraina sõdureid, siis poleks neil põhjust tulistada.” Mida peaks siis Ukraina tegema, kõik terroristide ihaldatud piirkonnad lihtsalt loovutama. See küsimus elanikele ei meeldi ja segiläbi emotsionaalselt häält tõstes seletatakse, et elu oli siin rahulik, nemad pole sõda tahtnud ning miks peavad nad nii kõrget hinda maksma.

GRADi tabamuse saanud köögi seinad on kumeraks paindunud, radiaator koos seinaga välja lennanud ning killujälgi täis külmkapp veerandi mahutavusest kaotanud. “Säästude eest ostsime selle kolme kuu eest,” ütleb nukralt korteriperemees. “Peagi elame ise külmkapis.”

Sinna, kus veel mõne tunni eest asus pliit, on rakett uuristanud betooni sügava prao. Oleks kutsumata külaline kella poole kuue asemel saabunud tunnike kaks hiljem, võiksime seintelt hommikupudru ja laibatükke kraapida.

Läbi õnne pääses ka Rahu (Mir) tänava eramu elanik. Rakett läbis katuse, lendas läbi avatud ukse ja plahvatas poolel teel keldrisse. “Kui oleks magamise asemel püsti seisnud, oleks sellist metalli täis,” näitab elanik peopeale korjatud tikutoosi suurusi raketijäänuseid.

Vanamees naabermajast vaatab nukralt tabamuse saanud hoonet ning ütleb, et talveks seda korda ei saa. “Aega selleks enam pole, raha tal niikuinii kah poleks,” ühmab ta murelikult. “Ja milleks ikka remontida, kui homme võid järgmise paugu saada.”

Kuskilt kaugusest kostuvad pidevad kärgatused, kuid Debaltseve elanikud on sellega nii harjunud, et isegi näolihas ei tõmba pingule. Vaid koer on ennast välikäimla põranda külge surunud ning keeldub välja tulemast. Vanadusest pime ja kurt kass jalutab ettevaatlikult mööda õue püüdes käpaga mitte teravale eterniidikillule astuda.

Hommikune raketirünnakus sai miilitsa sõnul pihta 11 hoonet. Nende seas ka bensiinijaam, milles kavatsesime hommikul kütust osta. Debaltsevas tuleb harjuda kiiresti ära kärgatustele mitte reageerima ning teadmisega, et võib-olla lihtsalt ei vea.

Linnas pole kuid olnud vett ja kümne liitriste plastikpudelitega kogunetakse kaevude juurde järjekorda. Gaasi vist kuskil on ja kuskil ei ole, ei saanud sellest täpselt aru. Ning kui seda isegi oleks, on kaugküttesüsteem tabamuse saanud ning korrusmaja radiaatorites puhub tuul.

Minul on lihtne, ma ei ole selle linnaga laulatatud. Kohalikud peavad leppima nii igapäevase hirmu ja ohuga, kuid samal ajal valmistuma ka talve tulekuks. Paljudel on raha otsakorral ning isegi kui pangakontole on välja makstud palk või pension, ei saa seda kuidagi kätte.

Mõned putkad ja toidupoekesed on lahti, kuid peamise tööandja raudteefirma töötajad on sund(=sõja)puhkusel. Debaltsevat läbib lühim tee Donetskist Luganskisse, siin asub Ukraina suuruselt teine raudtee sõlmpunkt. Just seetõttu on linn ja selle ümbrus strateegiliselt nii oluline ning Ukraina armee hoiab seda enda kontrolli all olles kolmest ilmakaarest ümber piiratud.

“Mitte keegi ei tundnud meie linna vastu huvi, aga nüüd on seda kõigil vaja,” ütleb pisikese raudteekohviku pidaja mulle sooja teed ulatades. Varem töölisi kostitanud daami põhiklientuuri moodustavad nüüd laigulises vormis võitlejad. Sealsamas kõrval raudteel koguvad liiprid tolmu ning vedurid seisavad nukralt üksteise kõrvale pargituna.

Vanamemme pang on täis saanud, järgmised söetükid lähevad kilekotti. Siit rahuaegadel läbinud tuhandetest vagunitest on piisavalt maha pudenenud, et korilusega talvevarud täidetud saaksid. Jälle kostuvad kärgatused, kuid memme nobedad näpud jätkavad tööd. Muidugi ta kardab, kinnitab ta rahulikult mulle. “Jumal otsustab,” ütleb memm väsinud selga sirgu ajades. “Kui miin tapab, siis ta tapab. Kui ei tapa, siis elame.”

Kohale saabunud Lvivi pataljoni ja kohaliku miilitsa patrull kuulab kõigepealt rahulikult ära sõimulaviini ja siis püüab rahulikult seletada, kes linnale kaugtuld annab.