DELFI UKRAINAS: Naerev Odessa ootab venelaste asemele uusi kliente

Miljonilinn Musta mere kallastel tahaks maipühade aegse vägivallapuhangu kui mööduva sääsehammustuse kõrvale heita. Inimesed naeravad kui ühest suust väidete peale, nagu võiksid sündmused nende enda linnas, Kiievis või Donetskis midagi mõjutada. Odessalased naeravad üldse palju ja nakkavalt.

Kas hinnad on tõusnud? Jah ja ei. Pigem jah, aga tõusid ju enne grivna kukkumistki. Palka makstakse? Vähe. Aga jah, korrapäraselt. Turiste on? Ei.

Kuulsate Potjomkini treppide juures, kus Eisenstein laskis päriselus nähtud tühja lapsekäru kukkumise peale filmiajalukku läinud stseeni filmida, igavlevad Igor ning Jaroslav. Nende tühi minisõiduk ootab sõitjaid.

„Kui varem ootasime, et buss täis saaks, siis nüüd teeme sama raha eest sõidu ka ühele-kahele inimesele,“ selgitab Jaroslav. Aga nad ei muretse. Polevat veel sesoon. Ehkki õhk kombib 30 kraadi piire ning merevesi pole kindlasti jahedam kui keskmisel Eesti suvel. Nii et küll nad tulevad. Mitte küll ilmselt Venemaalt, aga näiteks on ka Briti poissmehed avastanud Odessa.

Klientuur vahetub niigi. Eriline pidu olla olnud NATO õppuse ajal Sea Breeze, räägib üks kohalik ajakirjanik. Siis seisid otse sadamas taksod ning viisid saabunud alliansi meremehed tutvuma kohalike neidudega. Bravuursemad tütarlapsed haarasid klientidel aga kail ise näpust kinni.
Käib veel ka valgevenelasi. Lääne turiste siiski vähem. Ega see aasta just meelita, kuskil sama nimega riigis (aga kaugel) käivat ju sõda. Hirmutav, ent põhjuseta.

Televiisorist jah näeb, mis sünnib, kõneleb Laste Teatrikooli (Ukraina ainsa omataolise) asedirektor Natalja Šalašnaja. Aga sellele nad ei mõtle. Hoopis raamatukogu vajaks värskendamist. Lavasaalis on remont pooleli. Varsti saabuvad koolist lapsed ja algavad tunnid. „Kõik töötab meil. Raha saame eelarvest, palka makstakse kaks korda kuus…“ – raamatupidaja Vera koputab kõrval igaks juhuks vastu puust lauda. Et ära ei sõnuks. „Miilits töötab, kurjategijad töötavad…“

„Ei anna Odessat bandiitidele,“ sekundeerib linnapeaks kandideeriva Eduard Gurvitsa plakat. Jah, Odessas valitakse pühapäeval peale presidendi ka linnapead. Võib-olla vahetab ta välja Janukovõtši mehe Oleg Brõndaki. Juhul, kui hääli loetakse kokku ausalt. Ent valimiskomisjon on samuti Janukovõtši aegne. Ja ega ka verevahetuse korral muud juhtuks kui ühe huvigrupi asemel tuleks lihtsalt teine.

Nii polegi mõtet suhtuda millessegi väga tõsiselt. Bandiitidesse või valimistesse või sõtta. „Siin on alati olnud ühel pool punased, teisel pool valged,“ räägib endine meremees Mihhail, kes rahulikult ühes sisehoovis seina värvib. „Nüüd määrab raha. Meie uus president (ta peab silmas ilmselt valimisi võitvat Petro Porošenkot –K. P.) ütleb, et hakkame elame uut moodi. Eks Hruštšov lubas ka kommunismi.“

Rannas kutsuvad ettekandjad kohvikutesse. Odessa ootab uut hooaega. Jah, veidi nõrgemat kui eelmine. Aga sõda? Vaatate liiga palju telekat või? Odessa naerab.

Mis aga ikkagi 2. mail juhtus? Kohaliku lehe Vetšernii Odessa fotograaf Oleg Vladimirski ütleb, et pole selliseid inimesi nagu siis välja ilmusid, kunagi varem näinud. Isegi haisesid teistmoodi kui odessiidid, kirjeldab ta.

Pooljuhuslikult otse kuulide ja kivide vahele sattunud piltnik näitab „suveniiriks“ saadud metallkatet, mis oli pandud peale traumaatilise püstoli kummikuulile. Et ikka tapaks. Ent üleskistud sillutis on kesklinnas tänaseks tagasi ja aknaklaasid parandatud.

Vaata lähemalt, kuidas Vladimirski kirjeldab Andres Puttingule läbi oma fotode seda, mida tol päeval üle elas.