Vahelduseks Ukraina hümni read. Päikese käes paljastuvad pealaed. Ja siis lõbusamalt: "Putin on m****!" Kergendav naer.

Mulje on aga enam kui tõsine. Tooni annab kamuflaaž. Õnneks siiski ei ühtegi relva. Ukraina võitis endale vabaduse ning sai kaela sõja. Ta on kindel vaid ühes: endist varaste ja mõrtsukate režiimi tagasi ei taha. Edasi kehtib taas vana Ukraina ütlus: kaks hetmani, kolm arvamust.

Kui Viktor Janukovõtš aasta eest teatas, et lükkab määramatuks ajaks edasi assotsiatsioonileppe allakirjutamise Euroopa Liiduga, võis see tunduda peaaegu tehniliselt tüütu üksikasjana. Janukovõtš ning euroopalikud väärtused kõlasid niikuinii otsekui siga ja kägu, veel vähem võis tähtsust olla mingil dokumendil, mida endine kahekordne kriminaalkurjategija sai niikuinii jõustada vastavalt oma hetketujule.

Alguses väikese pundi meelevaldajate jaoks oli see aga märgiline valik. Igasuguste lootuste hülgamine. Igaveseks virelema jäämine oma suure ja ebasõbraliku naabri kiiluvette. Ja nad tulid välja.

Tollal vaevalt keegi uskus, et paari tuhande Maidanile kogunenud meeleavaldajast saab alguse kolme kuu pikkune revolutsioon, mis haarab endasse kogu riigi ja lõpuks kukutab Janukovõtši režiimi.

Veriselt, hukkus üle 100 inimese. Praegu jätkub idas võitlus naabriga, kus on hukkunud Ukraina poolt üle tuhande võitleja (ja veel märksa rohkem Venemaa sõdureid, väidab üks valitsuse endine nõunik).