DELFI TŠERNOBÕLIS: Giidi sõnul käiakse vaatamas nii tuumajaama kui ka kadunud elu Nõukogude Liidus

 (2)
DELFI TŠERNOBÕLIS: Giidi sõnul käiakse vaatamas nii tuumajaama kui ka kadunud elu Nõukogude Liidus
Foto: Andres Putting, Ekspress Meedia

26. aprillil täitub 30 aastat avariist Tšernobõli tuumaelektrijaamas, mille puhul külastas Delfi sealset keelutsooni, kus elust-olust rääkis kogenud giid Maksim Krõgin.

Tšernobõli tuumajaama eraldustsoon on vabaks läbipääsuks keelatud territoorium, mis on avarii tagajärjel radionukliididega rängalt saastatud. Nagu selgus, inimeste vool sellesse mitte päris suletud tsooni ei peatu.

Krõgini sõnul on huvi Tšernobõli tragöödia ja keelutsooni vastu suur ning igal aastal tuleb sinna üha rohkem inimesi, väike langus oli ainult seoses Maidani sündmuste ja sõjaga Ida-Ukrainas, kui kardeti Ukrainasse sõita. Nüüd on inimesed Krõgini sõnul aru saanud, et Kiievisse ja Tšernobõli sõita on ohutu.

Huvi suurenemisele Tšernobõli vastu on Krõgini sõnul kaks põhjust. Esiteks: kiirgustase ajapikku langeb, ja teiseks: ilmub välja rohkem informatsiooni. „See tähendab, kui ma varem külastajatega töötasin – mingi „teist“ aastat tagasi – tulid inimesed tsooni ega teadnud, mida oodata. Ei olnud siis internetis sellist hulka informatsiooni. Külastajad ootasid näiteks, et Tšernobõli tuumajaam asub otse Tšernobõli keskel ega teadnud, et seal on vahet 15 kilomeetrit. Samuti ootasid turistid, et näevad põlenud maad, mõtlesid, et seal peab peaaegu et skafandriga käima. Nüüd inimesed üldiselt teavad, mida oodata. Kõige suurem külastajate kategooria on need, kes tulevad siia vaatama nii tuumajaama ennast kui ka seda, milline oli elu Nõukogude Liidus,“ rääkis Krõgin.

Foto: Andres Putting, Ekspress Meedia

Krõgini sõnul on inimeste tavalised küsimused mutantide kohta. Pea igas grupis on inimene, kes küsib kahe peaga loomade kohta. Midagi üleloomulikku Krõgini sõnul tsoonis aga ei ole. Tehakse erinevaid uuringuid ja nende tulemused näitavad, et selliseid selgelt nähtavaid mutatsioone ei ole. Naerdes lisab Krõgin, et rahva hulgas liiguvad jutud zombidest eraldustsoonis.

Tšernobõli linna ametlik staatus on Krõgini sõnul praegu elamiskõlbmatu. Seal asub eraldustsooni administratiivkeskus, kus elab ajutiselt administratsiooni ja seda teenindavate firmade personal. Alaliselt seal inimesi ei ela. Tavaline töögraafik on neli päeva tööl, kolm päeva vaba. Tšernobõlis elatakse töö ajal endistes kortermajades, mis on ümber ehitatud ühiselamuteks.

Eraldustsooni administratsioonis töötab veidi üle 3000 inimese, rääkis Krõgin. Tuumajaamas endas töötab umbes 5000 inimest: töötajad, kes vastutavad jaama ekspluatatsioonist mahavõtmise ja uue sarkofaagi ehitamise eest. Kokku töötab Krõgini sõnul tsoonis seega umbes 8000 inimest.

Krõgini sõnul ei ole praegu mingit kindlat lisatasude süsteemi kahjulikus keskkonnas töötamise eest nagu nõukogude ajal. Inimesele pakutakse mingit summat ja ta kas nõustub sellega või mitte. Töötasu on tsoonis Kiievi keskmisest väiksem, märgib Krõgin.

Foto: Andres Putting, Ekspress Meedia

1986. aasta 26. aprilli sündmuste kohta ütleb Krõgin, et loomulikult toimus tuumajaamas plahvatus, kuid mitte tuumaplahvatus. Reaktori kiirenemise tagajärjel tekkis ülerõhk, mis reaktori purustas. Reaktorit võib Krõgini sõnul ette kujutada aurukatlana, ainult et välja lendas sellest radioaktiivseid aineid.

Praegu käib neljanda reaktori uue sarkofaagi ehitamine, rääkis Krõgin. Veetakse välja väga palju radioaktiivseid jäätmeid, mis tekivad objekti ettevalmistamisel. On vaja ehitada matmispaik. Seega on Krõgini sõnul üks peamine probleem tsoonis radioaktiivsete jäätmete matmispaikade ehitamine ja ekspluateerimine.

Teine probleem on tuumajaama ekspluatatsioonist maha võtmine, teatas Krõgin. „Praegusel hetkel ei tooda Tšernobõli tuumaelektrijaam elektrienergiat. Aga jaam ei ole see objekt, millele võib lihtsalt luku riputada, sulgeda ja unustada. Seal on radioaktiivne materjal, mistõttu on selleks, et jaam sulgeda, vaja teha kompleks töid tema ekspluatatsioonist mahavõtmiseks, see aga eeldab tuumakütuse ja kõigi radioaktiivsete materjalide reaktorist väljavõtmist, ümbertöötlemist ja radioaktiivse vee desaktiveerimist, kõige radioaktiivse demonteerimist,“ rääkis Krõgin.

Krõgin viitab veel ühele probleemile. 1986. aastal rajati juhuslikke matmispaiku, mis näevad välja nagu mingid kuhjad, ning keegi ei tea, mis seal täpselt on, keegi pole neid dokumenteerinud. Nüüd seisab ees nende uurimine, kindlaks tegemine, kui aktiivsed need on, ja otsustamine, mida nendega teha.

Foto: Andres Putting, Ekspress Meedia

Tšernobõli katastroofil oli Krõgini hinnangul kaks põhjust: inimfaktor ja reaktori ebatäiuslik ehitus. Reaktor oli ehitatud nii, et muutus mõnedes olukordades ebastabiilseks ja halvasti juhitavaks. Kui toimus avarii, oli reaktor just sellises olukorras – töötas pikka aega väikese võimsusega.

„Inimlik faktor seisneb selles, et inimesed, kes selles vahetuses töötasid, olid pandud sellisesse olukorda, et nad olid sunnitud läbi viima reaktori testi, vaatamata oma kartustele ja oletustele sellise tegevuse õigsuse kohta. Reglemendis ei olnud kirjas midagi selle kohta, et sellises režiimis on reaktor ebastabiilne. Ja neil inimestel, selsamal Anatoli Stepanovitš Djatlovil, kes selle testi eest vastutas, ei olnud juriidilist alust testi läbiviimisest keelduda. Millelegi polnud toetuda! Aga kui lihtsalt keelduda, oleks see tähendanud katsetuste programmi kokkuvarisemist. Reaktorit juhtinud insenerid üritasid olukorda sekkuda, aga kahjuks nähtavasti ei olnud nende vastu usaldust… Aga minu isiklik arvamus põhjuste ja uurimise kohta on: ebapiisavalt töökindel projekt,“ sõnas Krõgin.

Tsoonis on ilma inimesteta praegu näha 1930. aastate ökosüsteemi taastumist. Taas hakkavad kasvama puud, mis kasvasid varem, toimub soostumine, loodus taastub. Vabalt jooksevad ringi Prževalski hobused.