DELFI PETSERIS JA IRBOSKAS | Noortel poleks Eesti koosseisu naasmise vastu midagi, vanad on kahtlustavad

 (258)

Delfi ja Eesti Päevalehe reporterid külastasid Tartu rahu 100. aastapäeva puhul Petserit ja Irboskat ning uurisid, kuidas inimesed seal praegu elavad ja kas nad tahaksid uuesti Eesti koosseisus olla.

Petseri – nagu lapsepõlve nostalgia

Petseris saad kohe sissesõidul bussijaama aru, et oled provintsilinnakeses. Esimene, mis silma hakkab, on väikesed kollased bussid nagu nõukogude ajal.

Sellest hoolimata saad kõrvale vaadates aru, et selles linnamaastikus on midagi veneetsialikku. Need on tuvid, keda on väga palju.

Maja, kus me Booking.com-i kaudu korteri broneerisime, asub kohe bussijaama väljaku ääres. Siseneme trepikotta ja meid matab endasse kassikuse hais. 15-20 aastat tagasi oli sama pilt mõnedes majades Paldiskis, kus ma üles kasvasin.

Üle läve astudes naaseme aga nagu ajamasinas jälle 2020. aastasse. Korter on hästi remonditud. Kõik on uus. Vannitoas on isegi „nutipeegel”, millesse on sisse ehitatud raadio.

Aga on aeg siirduda jalutuskäigule! Olles astunud umbes sada meetrit, saad aru, et jalakäijad tunnevad end Petseris märksa mugavamalt kui autojuhid: kõnniteed on kaetud kivisillutisega, näevad ilusad välja, aga sõiduteed vajavad selgelt remonti.

Seotud lood:

Minnes mööda üht tänavat pöörame tähelepanu ajalehekioskile. Jälle nostalgia... Just selline seisis 1990. aastate keskel Paldiski kesklinnas. „Te ei kujuta ette, kui ammu see siin on!” ütleb hallipäine müüja. „Aga kas teil Eestis selliseid ei ole või?”

Kopli elanikud kinnitavad: muidugi on!

Järgmine peatus on Petseri klooster. See Petseri peamine vaatamisväärsus on lihtsalt suurejooneline! Selle lähedal on ka väike turg, kus müüakse suveniire. Sealsamas saab osta ka tühje pudeleid. Miks? Kloostris saab pühast allikast vett võtta.

Aga meie eelistame veele kuuma kohvi. Kuni ootame tellimust, räägime kohviku kahe töötajaga. Selgub, et ühel neist on topeltkodakondsus. Ja see ei ole Petseris haruldus. Loomulikult teatakse siin, et linn kuulus varem Eestile.

See, kellel on Eesti kodakondsus, tahaks, et Petseri antaks tagasi Eestile. Küsimusele, miks, vastab ta: „Seal on kõrgem elatustase. Üldse ma kavatsen sinna kolida. Tõsi, eesti keelt ma ei oska.”

Tema kolleeg vastab meie küsimusele küsimusega: „Aga kas teie tahaksite elada Venemaal?”

Naaseme tänavale. Teekond linna ühest otsast teise võtab umbes 25 minutit. Isegi võttes arvesse seda, et käisime hubaseid aiakesi pildistamas.

Territooriumilt on Petseri täiesti võrreldav Ivangorodiga. Nii ühes kui ka teises on paneelmajad kõrvuti aedlinnadega ja see tugevdab sarnasust. Petseris on aga palju kirikukesi, mis kaunistavad linnamaastikku. Veel torkavad silma viltu vajunud kuurid majade taga. Just sellistes tuhlasime me Paldiskis 20-25 aastat tagasi. Aga Paldiskis on need juba ammu lammutatud.

Veel ühe lapsepõlvemälestuse kutsuvad esile pumbakaevud. Kohtame neid Petseri tänavatel järjest. Lastena jooksime me tihti sellise juurde vett jooma, sest tundus, et seal on maitsvam.

Petseris on paljud eramajad paigutatud tihedalt kõnnitee äärde. Ja peaaegu kõigil majadel on aknalaudadel lisaks lilledele mänguasjad. Eestis sellist asja ei näe. Näiteks Tartus Puiestee tänaval on akendel peamiselt ribakardinad. Siin kaunistavad inimesed spetsiaalselt aknalaudu nagu poevitriine jõulude ajal. Aga Eestis oleme me harjunud nägema maja juures hekki, puittara või vähemalt metallvõrgust piiret. Petseris on paljud valdused piiratud laineplekiga, mida tavaliselt pannakse katusele.

„Tartu on Jurjev!”

Jalutades tekib isu ja otsustame lõunastada. Õnneks läheme just mööda kohvikust Lilija. See on kahekordne maja akendega nagu kirikul. Baarileti taga soovitab umbes 60-aastane daam proovida köögiviljasalatit lõhe ja majoneesiga.

Teeme perenaisega juttu. Tema nimi on Vera Vladimirovna. Kohvik on tema äri. Räägib, et eestlased käivad neil tihti.

„Te olete Eestist? Tahate meilt Petseris kõik ära võtta? Me vaatame uudiseid,” selgitab ta oma küsimust.

Erinevalt neiudest eelmises kohvikus ei taha Vera Vladimirovna , et Petseri Eestile tagastataks.

„Siin on ju klooster. Ma ei tea, kuidas suhtub Konstantinoopol sellesse, kui see on Eestis. Aga kus on õigeusk, seal olen ka mina,” selgitab Vera Vladimirovna.

Et kohalikes kohvikutes meil veab ja kõik vestlused sujuvad, otsustame külastada kõiki ülejäänuid. Mobiilirakendus Yandex.Kartõ näitab, et läheduses asub Kafe №1.

Astume sisse. Baarileti taga rüüpab 40-45-aastane mees vaikselt õlut. Pakub ka meile.

Tema nimi on Konstantin. Ütleb, et on pärit Moskvast, aga kolis koos perega Petserisse. Küsimusele Petseri ajaloolise kuuluvuse kohta reageerib emotsionaalselt: „Ega te kapost pole? Nagu kahtlased küsimused! Aga kas te Tartu ajaloolist nime teate? See on ju Jurjev! Ja Eesti on alati olnud puhvertsoon,” kinnitab ta, andes mõista, et peab Petserit põliseks vene maaks.

Sel hetkel põikab kohvikusse sisse kaks eestlast: Madis ja Indrek. Nad elavad Võrus, aga täna on neil vaba päev ja nad otsustasid puhata. Miks Petseris? Sest siia on lähem sõita kui Tartusse.

Irboska ja viies kolonn

Väljas hakkab hämarduma. Täieliku pimeduse saabumiseni jääb umbes poolteist tundi. Meenutame, et Petseri lähedal asub Irboska, mis samuti kuulus kunagi Eesti koosseisu. Praegu kasutavad kohalikud nime Starõi Izborsk. Et teha vahet Novõi Izborski külaga.

Bussipiletid ostame bussijaamast. Naine kassas mõistab meid vaadates, et me ei ole kohalikud.

„Aga mis te nii hilja sinna sõidate? Pange tähele, et täna on jäänud ainult kaks reisi sinna ja tagasi,” hoiatas ta meid nagu ema poegi.

Minu kolleeg Priit teatab „PAZikus” istet võttes: „Sellisega ma sõitsin lapsepõlves maale.”

Seekord haarab nostalgia teda. Aga milline oli meie imestus, kui juht teatas bussi passi vaadates, et see on välja lastud 2006. aastal. Teekond Irboskasse, peatused kaasa arvatud, võtab aega umbes 30 minutit. Sõites saad aru: Venemaale läinud territoorium ei olegi nii väike.

Kohale saabudes suundume poodi, mille juurde saabus just kellegi vana Žiguli. Autost väljuvad mees ja naine, kes on pealtnäha üle 50. Suhtlevad vabalt.

Mees räägib, et on kohalik, aga elas mõnda aega Pühajärvel.

„Aga milleks tagasi? Meid ei taheta. Siin on ainult venelased! Me oleme ju viies kolonn!” ironiseerib mees. Ta suundub naise järel poodi, aga meie küla peale jalutama.

Ühe maja juures saevad kaks meest puid. Need on Sergei ja Volodja. Sergei ütleb, et õppis Kohtla-Järvel, aga pärast kutsekooli lõpetamist otsustas naasta.

„Midagi ei muutu, kui läheme Eesti koosseisu. Nii nagu elasime, elame edasi. See on küla,” arutleb ta. „Ainult kui teed ära remonditaks. Euroliit annab ju selleks raha.”

Irboskas jalutada on meeldiv. Tänavad on puhtad. Sisemised teed eravaldustes on korda tehtud. On näha, et ka maju endid restaureeritakse pidevalt. Võrreldes Petseri ja Ivangorodiga on siin palju hubasem. Tõsi, ka mastaabid pole need.

Palgad nagu Ivangorodis

Naaseme Petserisse ja läheme kohvikusse Ujut, et süüa ja rääkida kohalike töötajatega. 22-aastane kelner Kirill kinnitab, et tahaks, et Petseri kuuluks Eestile.

„Eesti, Läti ja Leedu on Euroopa. See on nagu ühtne tervik. Noored sõidavad siit ära. Mina tahan ka ära sõita. Suurtesse linnadesse.”

Kirilli sõnul on ka siin nagu Ivangorodis keskmine palk 20 000 rubla (veidi vähem kui 300 eurot - toim).

„Aga teie jaoks ei ole see ilmselt mingi raha?” küsib Kirill naeratades.

Imestame, et isegi kinnisvara on siin sama hinnaga kui Ivangorodis.

Pärast Ivangorodi, Petseri ja Irboska külastamist mõistad: need on väikesed asulakesed, kus inimesed elavad tagasihoidlikult. Kuigi... Tagasihoidlikult elatakse ka Eesti külakestes.